«Pealtnägija» uuris Lydia Koidula traagilist eraelu: ravimisõltuvus, rinnavähk ja eestikauge abikaasa

Nele-Mai Olup
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elulooraamatu leheküljel 158 on avaldatud Lydia Koidula foto aastast 1867.
Elulooraamatu leheküljel 158 on avaldatud Lydia Koidula foto aastast 1867. Foto: Margus Ansu

Paljud ei tea, et isamaalisel poetessil Lydia Koidulal oli äärmiselt keeruline eraelu, ta lõpetas uimastisõltlasena ja tema lapsed kasvasid venekeelseteks, vahendab ERR «Pealtnägijat».

Lydial, kes jõudis kolmekümnendate ligi, oli hirm, et äkki ta jääbki ilma abieluõnneta, kuid viimaks palus Koidula kätt temast kaks aastat noorem meditsiiniüliõpilane Eduard Michelson, Läti päritolu noormees, kes ei rääkinud aga silpigi eesti keelt ning keda jätsid pruudi isamaalised vaated külmaks. Aasta pärast abiellumist sündis esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem, 1876 sündis pere teine laps Hedvig ja seejärel tõi Lydia ilmale kolmandagi lapse, Anna.

Kuid kõik ei läinud järgmiste aastate jooksul sugugi hästi – pere esimene laps Hans haigestus sarlakitesse ja suri, naistearsti haridusega abikaasa avastas Lydial rinnavähi, 1880 tabas papat ajurabandus ja mõni aasta veel hiljem tõi Koidula ilmale neljanda lapse, poja Maximilliani, kes suri vastsündinuna. Naine vaevles tihti depressioonis ning võitlus vähivaluga tegi Koidulast opiaadisõltlase, kes vajas mitut süsti päevas.

Täna võib öelda, et otseseid järglasi Koidulal pole ja lähimad sugulased elavad Saksamaal ega räägi eesti keelt. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles