Intervjuu: Kesktelevisioonis sõna võtnud eestlased leiti üles

Daria Tarassova

FOTO: Daria Tarassova

1991. aastal miljonite televaatajate ees sõna võtnud eestlased on leitud. Daria kirjutab raamatuid, tema õde elab Skandinaavias mõnusat pereelu ja Marek Ühtegi... Tema kohta informatsiooni leida oli keeruline.

1991. aastal kutsus teleajakirjanik Vladimir Posner Moskvasse Kesktelevisiooni stuudiosse kokku noored inimesed kõikidest liiduvabariikidest ja uuris neilt, kas elada koos või lahus NSVL ühisest perest. Hiljuti teatasid Läti filmitegijad, et nad soovivad toonased osalejad kindlasti üles leida ja palusid selleks sotsiaalmeedias abi.

«Sotsiaalmeedia on ikka imeline asi selles mõttes. Kutsud inimesi üles ja kõik tulevad appi. Võimas!» ütles oma Facebooki otsikuulutuse üles riputanud Jaak Kilmi.

Videos esinenud Daria Tarassova, neiupõlve nimega Kelder, tuvastamisega läks üpris kiirelt. Pole ka ime: naine oli veel mõnikümmend aastat tagasi Eestis tõusev teletäht.

«Näete, siin on mu õde. Meie peres on isa venelane ja ema eestlanna. Minule meeldib eesti kultuur ja ma tahan olla eestlane, aga mu õde soovib olla venelane. Ma arvan, et iga inimene peab ise valima, mis rahvusest ta on ja mitte keegi ei saa talle seda ette öelda,» rääkis Eestist pärit tüdruk.

Daria õde elab praegu välismaal ega soovinud sel teemal kommentaare jagada. Tema osalemine lätlaste dokumentaalfilmis pole kindel.

Kõige keerulisem oli ühendust saada Marek Ühtegiga. Et Kesktelevisioonis esines just tema, ütlesid mitmed teda tundnud inimesed, kuid kuna Ühtegist internetis ühtegi pilti pole, ei saa visuaalset tõestust pakkuda.

Hädast aitas välja Daria, kelle ema oli siiani alles hoidnud artikli kolmest Kesktelevisioonis esinenud eestlasest. «See on tõesti Marek Ühtegi. Vot kui hea, et emad ikka kõike alles hoiavad!» ütles Daria.

FOTO: Daria Tarassova

Daria, kuidas sa sinna saatesse sattusid?

Tol aastal juulis olime õega Tallinna Mänedžeride Kooli (TMK) ärilaagris. TMK on meie perefirma, mis tegeleb juhtimiskoolitusega. Muidugi, 14-aastasena ma perefirmas veel ei töötanud vaid õppisin. Ärilaagrisse olid kutsutud ka omal alal tuntud Eesti eksperdid, kes meile loenguid pidasid. Politoloogiat luges Toomas Alatalu.

Tema pakkuski meile osaleda Vladimir Pozneri saates, mis tundus olevat huvitav. Tegelikult on meil peres kombeks laiendada silmaringi ja ennast arendada.

Ehk on mõni põnev lugu selle saatega seoses meeles?

Nägin eile seda saadet esimest korda peale pikka aega. Üllatusin, miks mul nii tõsine nägu ees oli. Tegelikult olen ma elurõõmus ja naeratav inimene. Kolm päeva enne salvestust elasid kõik noored Moskva lähistel, et saaksime omavahel tutvuda. See oli unustamatu kogemus – kohata omavanuseid, kes elasid sõna otseses mõttes keset sõda. Kuidas võis siis olla rõõmsameelne? Meie kõigi jaoks oli see võimalus midagi muuta ja sellises vanuses usud, et suudad maailma muuta. Kui vanemaks saad, siis ka tead, et tõesti, muutus algab endast.

Saime sõpradeks ühe armeenia noorega, Gevorgiga, kellega olin hiljem kirjavahetuses. Ta kirjutas, et sai küll rääkida suu puhtaks aserbaidžaanlasega, kes tundus talle päris okei, kuid kätt talle ei suutnud anda – kes teab, võib olla see sama käsi hiljem võtab automaatrelva ja tulistab ta õdede ja vendade vastu. See oli tollane reaalsus (Mägi-Karabahhi konflikt - toim) Üks tema kiri algas lausega: «Kirjutan sulle küünlavalguses, nii et vabanda minu käekirja. Jerevanis pole elektrit juba kolm päeva».

«Näete, siin on mu õde. Meie peres on isa venelane ja ema eestlanna. Minule meeldib eesti kultuur ja ma tahan olla eestlane, aga mu õde soovib olla venelane. Ma arvan, et iga inimene peab ise valima, mis rahvusest ta on ja mitte keegi ei saa talle seda ette öelda,» ütlesite toona. Kuidas on elu läinud? Pead sa ennast eestlaseks ja sinu õde ennast venelaseks?

Ikka tunnen ennast eestlasena. Armastan meie kaunist loodust ja rahulikku eluviisi. Olen uhke selle üle, et eestlased säilitasid läbi aegade oma kultuuri ja tavad, olles nii väike rahvus. Ka praegu kui paljud Euroopa riigid tunduvad, kahjuks, ühesugusena.

Muidugi iga Eestis elav inimene, ilma erandita, peaks küsima endalt, mida ta oma kodumaa heaks teeb? See tähendabki eestlaseks olemist – oma kodu austus, armastus ja valmisolek seda kaitsta. Tõsi küll, armastan ma ka vene kultuuri, armastan klassikat – ilukirjandust, balletti, muusikat, kunsti – nii, nagu armastaks igat kaunist asja.

Ma ei kujuta elu ette ilma ilusa vene keeleta, mille kahjuks paljud siin elavad vene keelt kõnelevad inimesed unustavad. Praegu loen vene keelde tõlgitud W. S. Maughami romaane koos sõnaraamatuga, et arendada oma vene keele sõnavara, kuigi vene keel on enamasti minu suhtluskeel. Ikka leidub sõnake üle kahe lehe, mille tähendust täpsustan.

Selleks, et enda vene osa säilitada, saan ma alati reisile minna ja jälle tagasi tulla. Venemaal olles tunnen, et kuigi hing rõõmustab, ei saa minust päris venelane. Võiks saada, kui elaksin seal aastaid, kes teab, aga tundub, et mitte. Olen liiga pehme, kuidagi teistmoodi, ka mu sõbrad Venemaal tunnevad seda vahet ja see meeldib neile minus. Mulle aga meeldib minu Venemaa sõprade avar hing ja soojus.

Tegelikult on ka eestlased sooja südamega. Et otsustada, kes see venelane on, ma siiralt sooviks, et eestlane saaks kohtuda haritud ja intelligentsete venelastega.

Minu õde elab Skandinaavias, tal on seal pere ja ta lapsed ja abikaasa tunnevad Eestit ja armastavad Eestis olemist.

Millise pilguga vaatad tollaseid väljaütlemisi? Kui sind nüüd sellisesse saatesse kutsutaks, siis mis oleks sinu vastustes teistsugune?

Ma ütlen taas, et iga inimene peab ise valima, mis rahvusest ta on ja mitte keegi ei saa talle seda ette öelda. Lisaks vaid, et vähe on oma valikut. Sul peaks see võimalus olema. Kui ühiskond seda valikut ei toeta, muutub see väikese inimese suureks tragöödiaks, sest süda jääb siiski endale kindlaks küsimuses, kes sa oled.

Kuidas on sinu elu kulgenud? Millega tegeled praegu?

Lõpetasin keskkooli ja Tallinna Mänedžeride Kooli ärikolledži. Ühes TMK ärilaagris märkas minu etteastet laval ETV venekeelsete saadete režissöör ja kutsus mind ETVsse venekeelsete saadete toimetusse tööle. Oli huvitav kogemus. Tegime näiteks Jüri Aarmaga kakskeelset saadet, mis osutus edukaks.

Sain kõrghariduse elektroonilise meedia valdkonnas, kandideerisin riigikokku, abiellusin ja sain kahe lapse emaks. Nüüd töötan perefirmas. Olen uhke. Miks? Meie kool oli asutatud 1984. aastal Tallinnas, seega oli see esimene ärikool endises Nõukogude Liidus. Kool töötab siiani ja on edukaim oma valdkonnas.

Kooli juht, Vladimir Tarassov, teadlane ja sotsiaaltehnoloog, lõpetas omal ajal Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika alal ja on nimetatud number üks äritreeneriks ja juhtivaks juhtimiseksperdiks vene keelt kõnelevates maades, Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Kasahstanis ja mujal. Kuna minu isa on teadlane ja tegeleb enda tehnoloogiate arendamisega, siis kahjuks ei valda ta piisavalt keelt, et eestikeelseid loenguid pidada, seetõttu asub meie kooli turg väljaspool Eestit.

Vanemad reisivad töö asjus tohutult palju ja tihtilugu küsivad isa õpilased, ärimehed, temalt, et miks ta elab just Eestis, nii väikesel maal. «Sest paremat paika elamiseks ma ei tea. Eesti on ilus, rahulik, stabiilne ja arenenud maa,» vastab ta.

2016. aastal avaldasin Venemaal luuletuste kogumiku «Armastus on nii erinev» – see on minu esimene raamat. Sain väga head tagasisidet lugejatelt. Nad imestavad, kuidas julgen nii siiralt tunnetest kirjutada, aga see ongi ju kunsti sisu. Loodan, et tulevikus saab minust hea ilukirjanik. Selleks pean ma aga suurt vaeva nägema, aga ma olen ju alles noor.

Lisaks sai Postimees vihje, et saates oli Läti esindajaks Ingus Berzins, kellest hiljem pikaaegne Läti Delfi peatoimetaja sai.

Tagasi üles