/nginx/o/2017/10/25/7246947t1hf042.jpg)
«Meie paigavaimul on kaks päriskodu – mets ja meri. Rannaribal ja metsa servas oleme justkui paremad inimesed. /.../ Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.» Nii kirjutab filosoofist kirjamees Valdur Mikita oma raamatus «Lindvistika». Ta ei liialda. Eesti metsal on juba ajalooliselt kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik ja julgeolekuline mõõde.
Seepärast pole üllatav, et arutellu metsa üle sekkuvad eri valdkondade teadlased, looduskaitsjad, kirjanikud, ettevõtjad, poliitikud ning teised aktiivsed kodanikud, kellest kümned tuhanded on ju ise metsaomanikud.
Huvid võivad olla erinevad, kuid ühisosa ehk avalik huvi peaks väljenduma tõdemuses, et mets on tähtis ka tulevastele põlvedele. Seega kõik, mis puudutab metsa käekäiku, looduskaitset ja majandamist, peaks seisma nimelt selle eesmärgi teenistuses. Tuleb lähtuda põhiseadusest, mis ütleb: «Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.»
Senisest metsaalasest avalikust debatist saab teha üsna lihtsa vahekokkuvõtte: metsa ei saa ega tohi käsitleda liiga kitsast vaatenurgast. Laias laastus peaksime suutma leida tasakaalupunkte metsamajandusest ja metsast kui ökosüsteemist rääkivate vaadete vahel. Kui lähenemine on teadlikult või siis just väheste teadmiste tõttu liialt mustvalge, läheb kogu aur emotsioonidele. Tulemuseks on, et lageraielank tekib kohta, kus seda olla ei tohiks, ning mõnes teises kohas tapab lootusetu rapik tervet metsa. Kaotajaks jäävad nii majandus kui loodus, Eesti riik ja siinsed inimesed.
Riik on alustanud metsanduse arengukava koostamist aastateks 2020–2030 ja lubanud kolme aasta jooksul töösse kaasata 20 huvirühma, nende seas metsade heaolu eest seisvaid kodanikualgatusi, mitu riigiasutust ja vähemalt kümmekond ettevõtjate liitu. «Üks uue metsanduse arengukava väljatöötamise võtmekohti on see, et teadlased jõuaksid üksmeelele ja lepiksid omavahel kokku, milline on meie metsade juurdekasv ja sellest tulenev sobiv raiemaht,» kirjutas keskkonnaminister Siim Kiisler Postimehes (PM 12.12).
Meest sõnast – siin ei tohi jääda vaid kõlavate loosungite juurde. Võib liialdamata öelda, et kogu metsaalase debati seisukohalt on see võtmetähtsusega.
Kui üksmeel mõistete ja andmete osas jääb leidmata, ei saa me panna ka lootusi sellele, et sünnib arengukava, mis tõepoolest toimib, mitte aga mingi sisulise väärtuseta bürokraatlik paber, mida keegi tõsiselt ei võta.
Mets nõuab riigimehelikkust, teema tähtsuse mõistmist erakondades, et valdkonda puudutavad seadused oleks kvaliteesed. Populism ja kõikvõimalikud omakasupüüdlikkuse vormid tekitavad ühiskonnas üha uusi pingeilisi vastasseise, kahjustavad inimsuhteid ja Eesti riiki.