160 aasta jooksul on ilmunud umbes 30 Postimehe-nimelist ajalehte kolmes keeles

Postimehe 160. sünnipäeva aasta kokkuvõtteks loeb ajakirjanduse uurija Roosmarii Kurvits üle ja läbi kõik maailma ajalehed, mille nimes on kunagi kasutatud sõna «postimees».

1857. aasta suvel hakkas korraga ilmuma kaks eestikeelset ajalehte: Perno Postimees Pärnus ja Tallorahwa postimees [OLIGI VÄIKESE TÄHEGA] Tartus. Selle taga oli muidugi Johann Voldemar Jannsen, kes leheloa taotlemise kolmandal katsel tungis peale kahel rindel ja «tankistide» abiga. Loataotlused läksid teele kahe sakslasest trükkali nime all: Friedrich Wilhelm Borm Pärnust ja Heinrich Laakmann Tartust.

«Postimees» lehenimena oli Eesti ajakirjanduses uus sõna – ükskõik, kas saksa või eesti keeles. Toonased ajalehed sildistati eksaktselt liiginimega («näddali-leht», «Zeitung», «Wochenblatt») ja lisati kohatäiend («Tarto maa-rahwa», «Pernausche», «Revalsche»). Nime abil ajalehe personifitseerimine oli Eestis täiesti uudne (küll oli see võte kasutusel Saksa talurahvalehtedes). Aga idee oli küps ja läbi komponeeritud – mõlema Postimehe päismikupildil sammus postimees, paun õlal ja kepp käes, kummagi lehe toimetaja rääkis lugejatele endast kui sõnumitoojast postimehest.