Kõige tähtsam on märgata ja rääkida

President võttis Postimehe vastu Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse köök-elutoas, et rõhutada hoolimise ja märkamise tähtsust. Nagu hoolitakse ja märgatakse näiteks Astangul. Foto: Mihkel Maripuu

«Ma sooviksin istuda jõulukuuse taustal,» ütleb president Kersti Kaljulaid ning sätib end istuma jõulumotiivides vakstuga kaetud köögilaua taha. Presidendi soovil kohtume aastalõpuintervjuuks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse köök-elutoas. Kindlal ja konkreetsel toonil, mis annab kammertooni kogu meie vestlusele, rõhutab Kersti Kaljulaid, et see keskus õpetab toimetulekuraskustes noori iseseisvalt toime tulema. «See korter ja keskus räägivad sellest, et peame hoolima ja märkama ka neid, kes oma füüsiliste või vaimsete omaduste tõttu on olukorras, kus ühiskond peaks neid järele aitama,» lausub Kaljulaid. Nõrgemad kõigepealt, on põhimõte, mida president rõhutab meie vestluse käigus korduvalt.

-Selleks et abivajajaid aidata, olete läbi aasta rääkinud õmblusteta ühiskonna vajadusest. Mida see tähendab?

Õmblusteta ühiskond ei ole see toimetulekukeskus siin. See keskus on riigi osutatav sotsiaalteenus: professionaalid aitavad õpetada inimesi, kes seda vajavad. Õmblusteta ühiskond on aga see, et sina ja mina selle peale mõtleme, et siin oleme. Mõnikord tuleme ja õpetame ka neile inimestele, kuidas võib-olla teha mõni jõuluehe või valmistada toitu. Meie, kes me iga päev sellega kokku ei puutu. Eriti tore on, kui selle peale tulevad inimesed, kellel puudub valus isiklik kogemus.