Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kapten Johannes Pedaja – täht NKVD spioonide hulgas

Laidoneri muuseumi aastaraamat 2006 trükkis ära Johannes Pedaja foto ning ENSV Riikliku julgeolekukomitee õiendi, mis tõestab tema seotust Nõukogude Liidu sõjaväeluurega. FOTO: Sille Annuk

Kuigi NKVD välisluure poolt Eestis 1930. aastatel värvatute tase oli üsna tagasihoidlik, leidus nende hulgas ka üks keskmise eredusega täht. Mida räägivad NKVD välisluure dokumendid Eesti armee ohvitseri Johannes Pedaja kohta, edastab ajaloolane Allan Käro.

Suure terrori ajal, 1938. aasta suve alguses, kui üks puhastuslaine NKVD aparaadis ei olnud veel lõppenud ja järgmiseni oli veel aega, koostas NKVD välisluureosakond dokumendi, kus üritas hinnata oma Eestis tegutsenud agentuuri olukorda.


Kuna standardsüüdistuseks puhastustes oli ühe või mitme välismaa luure teenistuses olemine, siis oleks see normaalsetes oludes pidanud tähendama põhjalikku uurimist, millest reeturiks osutunud tegelane üldse teadlik oli ja mida ta seega sai välja anda.


Kuna aga n-ö reetureid oli tollal niivõrd palju, valiti vastupidine tee – lähtuti allikatest ja koostati nimekiri nendega kokku puutunud või teadlikest NKVD töötajatest. Viimaste nimede taha märgiti vastavalt «kohalolev», «komandeeringus», «vallandatud», «arreteeritud» või «maha lastud».


Loomulikult oli see üsna lootusetu ettevõtmine. Nii mõnelgi nimekirja kantud «kohal-oleval» tšekistil jäi dokumendi koostamise ajal arreteerimiseni vaid mõni nädal. Kuid tunduvalt huvitavam on, et dokumendis on iga allika kohta märgitud ka tema lühike iseloomustus ning kirjeldus tema värbamise asjaolude ja tema käest saadud materjalide kohta.


Sellest suhteliselt keskpärasest valikust paistab tõelise tähena silma Eesti sõjaväe kapten Johannes Pedaja, kes 1938. aastal esines NKVD paberites koodnimetuse L/127 all.


Hilisemas, Nõukogude okupatsiooni aegses toimikus oli Pedaja oma värbamisega seotud asjaoludest rääkides suhteliselt ebamäärane, viidates vaid asjaolule, et tundis NSV Liidu vastu sümpaatiat.


NKVD välisluure dokumendid on sellisest ilustamisvajadusest aga vabad. Nende järgi ilmus Eesti sõjaväe pioneeripataljoni raudteekompanii ülem kapten Pedaja 1932. aasta novembri esimestel päevadel Riias asuvasse Nõukogude saatkonda ja soovis kokkusaamist mõne kõrgema ametnikuga.


Pääsenud saatkonna esimese sekretäri jutule, näitas Pedaja talle oma isikutunnistust ja kurtis, et on sattunud väga raskesse majanduslikku seisu, kuna talt varastati 1500 krooni riigi raha. Kas Nõukogude saatkond ei sooviks osta üht tema salajast leiutist? «Leiutiseks oli seade, mille abil saab soomusrongi, silda jne õhku lasta kümne kilomeetri kauguselt,» tutvustab NKVD dokument pakutut.


Kuna saatkonna esimene sekretär kahtlustas, et tegemist on Eesti (või siis Läti) luure saadetud provokaatoriga, siis vastas ta, et pakkumine ei vääri arvatavasti usaldust. Pedaja avaldas seepeale kahetsust ja läks minema.


Umbes poolteist tundi hiljem oli aga Eesti ohvitser Nõukogude saatkonnas tagasi, kuid nüüd juba alkoholist julgust võtnuna ja tunduvalt avameelsemana. Kadunud 1500 krooni polnud muidugi varastatud ning raiskamise eest ähvardas meest vahistamine ja sõjaväest vallandamine. «Teatades, et «usaldab meid», jättis oma joonised ja fotod [saatkonda] maha,» kirjeldasid tšekistid kohtumise lõppu.


Selline pakkumine oli juba  tõsiseltvõetavam ja järgmised paar kuud kulutas NKVD (1932. aastal oli tähekombinatsiooniks küll veel OGPU, NKVD nime all tegutseti alates 1934. aastast) välisluure andmete kogumisele Pedaja kohta.


«Tehti kindlaks, et L/127 on tõesti see isik ja tema olukord teeb tema jutu riigi rahade raiskamisest tõepäraseks,» seisab dokumendis. Seal ei ole küll täpsustatud, mis olukorraga oli tegemist, kuid võib eeldada, et viidati Pedaja neljale lapsele ja tema kalduvusele napsitada.

Värbamiseni jõuti 1933. aasta jaanuaris, kusjuures esialgu tegeles Pedajaga ikkagi Riia residentuur, mis pidi geograafilist kaugust arvestades olema üsnagi ebamugav. Tallinna residentuurile anti ta üle alles järgmisel aastal.


1933. aastal töötas Pedaja niivõrd edukalt, et teda on nimeliselt välja toodud selle aasta kokkuvõtvas aruandes Eesti suunal tehtud tööst. Selle järgi andis ta Moskvale edasi ratsa-rügemendi mobilisatsiooniplaani, lennuväe relvastusse võetavaid lennukitüüpe käsitleva materjali, Naissaare sõjalise kaardi koos rannapatareide asukohtadega, Aegna saare kindlustuste plaani,  soomusrongi meeskonna nimekirja jne.


Võrreldes muude selles aruandes ära toodud 1933. aasta saavutustega Eestis olid Pedaja toodud materjalid suurusjärgu võrra kõrgemast klassist. Järgmisel, 1934. aastal andis Pedaja muu hulgas Moskvale Eesti sõjaväeluure üle kümneleheküljelise aruande 1933. aastal kinni peetud NSV Liidu agentidest Eestis. Tema enda kinnitusel sai selle kogu ohvitserikorpus, seda märkega «eriti salajane».


Võib eeldada, et aruandes oli juttu vahele jäänud n-ö prügikalast, keda mõlemad pooled saatsid kümnete kaupa üle piiri pisiülesandeid täitma. Hilisematest aastatest on teada üldsõnaline väide, et Pedaja andis materjale Eesti sõjaväe olukorra, strateegiliste rajatiste ning Saksamaalt ja Poolast relvaostude kohta, samuti Eesti peastaabi sidemete kohta Poola, Saksamaa ja Soomega.


Kõige selle tagajärjel pidas NKVD välisluure Pedajat usaldusväärseks allikaks, unustamata läbi aastate mainimata, et tema toodud materjale hindas kõrgelt ka NSV Liidu sõjaväeluure.


Negatiivse asjaoluna on aga 1938. aasta dokumendis märgitud, et «on olnud juhtumeid, kus allikas tuli kohtumisele taksoga ja oli purjus».


Pedaja koostöö algusajal kirjutati NKVD paberites järjekindlalt võimalusest, et ta asub tööle Eesti sõjaväe peastaapi või isegi sõjaväeluuresse. See oleks tõstnud Pedaja väärtuse muidugi lakke. 1938. aastaks olid sellised lootused aga hajunud.


1938. aastal on Pedajale makstavaks summaks nimetatud 250 krooni kuus, mõni aasta varem oli summa aga 200 krooni kuus. Näiteks 1937. aastal vahele jäänud kapten Nikolai Trankmann sai väidetavalt 500 krooni kuus.


Kuna Pedajaga tegelenud Tallinna residentuur lõpetas 1938. aasta jaanuaris tegevuse, siis oli tõenäoliselt 1938. aasta dokumendi üheks eesmärgiks ka hinnata, mida ula peale jäänud allikatega ette võtta.


Näiteks Tapal soomusrongirügemendis tehnikuna töötanud allika Spets puhul tehti ettepanek anda ta NSV Liidu sõjaväeluure käsutusse.


Kuigi Pedaja puhul sellist ettepanekut kirjas ei ole, juhtus temaga samamoodi. 1939. aasta novembris, kui NKVD välisluure oma Tallinna residentuuri taastas, anti Moskvast Tallinna teada, et allikatega 127 ja Spets arvestada ei tasu, sest need on seotud sõjaväeluurega.

Tagasi üles
Back