Me ei tea, milline on tervishoiu kvaliteet Eestis – need on Pärnu haigla kvaliteedijuht Teele Orgse sõnad. «Me ei tea, kas see on halb või hea või keskmine, sest me pole kokku leppinud, mida sõna «kvaliteet» tähendab. Ja ammugi me ei mõõda kvaliteeti.»
Eesti suurima erameditsiiniettevõtte Medicum nõukogu esimees Kalev Karu kinnitab Orgse sõnu: «Just. Pole süsteemset kvaliteedi mõõtmist ega kontrolli.»
Nendes väidetes ei ole tegelikult midagi uut. Riigikontroll tegi juba 2007. aastal auditi, milles tõdeti, et tervishoiu kvaliteeti sisuliselt ei hinnata. Koos auditiga tuli ka rida ettepanekuid, kuidas süsteemi parandada, ning sotsiaalministeerium ja haigekassa noogutasid kaasa. Aga kui nüüd, kolm ja pool aastat hiljem, riigikontrolli tulemusauditi osakonna juhatajalt Liisi Uderilt pärida, kas midagi on vahepeal ka muutunud, kõlab vastus: «Ei, üldiselt midagi muutunud pole.»
See kõik ei tähenda, et kvaliteet kedagi ei huvitaks ja et keegi selle probleemiga ei tegeleks, kuid tegelemine on väga juhuslik. Tihti põhineb see ühe konkreetse haigla, vahel koguni ainult mõne haiglatöötaja isiklikul initsiatiivil. Kui initsiatiiv kaob või inimene lahkub töölt, kaob ka kvaliteedile suunatud tegevus.
Võtame näiteks patsientide tagasiside ja kaebused. On haiglaid, kus julgustatakse patsiente kaebusi esitama, kus registreeritakse kaebustena ka marginaalsed juhtumid (näiteks patsient unustab oma šampoonipudeli palatisse ja kaks päeva hiljem seda otsima tulles ei leia seda enam). Aga on ka haiglaid, kus ei registreerita peaaegu midagi ja asjad «aetakse korda» suuliselt.
Selge, et kui haigekassas tekkis idee hakata haiglaid kaebuste põhjal võrdlema, protesteerisid haiglad ägedalt, sest selline võrdlus karistaks esmajoones neid, kes innukalt tagasisidet koguvad.
«Eesti meditsiini rahastamine teeb haiglad kartlikuks. Eksimuste, vigade või ka patsientide kaebuste avalikuks tulemine tekitab hirmu, et selle põhjal saab neid rahaliselt sanktsioneerida,» selgitab Kalev Karu haiglate motivatsioonisüsteeme.
Muuseas: ka riigikontroll kinnitab, et haiglate eriarstiabis nähakse tagasisidet ja kvaliteedi mõõtmist vahenditena, millega saab haiglatelt raha ära võtta, mitte vahenditena, mille abil saaksid arstid ja haiglad oma tööd parandada. Selline arusaam motiveerib ka varjamist, peitmist ja probleemide eitamist.
Üks võimalus natukenegi Eesti tervishoiu kvaliteeti hinnata on haigekassa tellitavad kliinilised auditid. Nende auditite viga on aga see, et need tegelevad põhiliselt formaalsustega, mitte sisuga.
Näiteks eelmisel ja üle-eelmisel aastal keskendusid haigekassa tellitud auditid perearstide kohta sellele, kuidas arstid kasutavad uuringuteks eraldatud raha. Ja ainult möödaminnes võib auditi paarist lausest leida hinnanguid ka ravikvaliteedile.
Nii võime lugeda, et enamikus perearstikeskustest ei ravita ülemiste hingamisteede haigusi vastavuses heade ravitavadega. Või et sonograafilisi uuringuid tellitakse sageli ebaotstarbekalt – näiteks tellitakse kõhukoopa ultraheli, kuigi diagnoosi järgi peaks tegema hoopiski gastroskoopia.
Kõlavad sõnad «sageli» ja «enamuses», nii et kõrvaltvaatajale võib jääda mulje lausa süstemaatilisest valeravist. Kokkuvõttes on see siiski nii umbmäärane, et näiteks Kalev Karu ütleb lausa, et tema ise jätaks sellised laused sootuks tsiteerimata.
Teele Orgse tõi patsientide ohutust käsitlenud magistritöös, mis hiljuti avalikkuse ette jõudis, esile mõiste «kõrvalekalle», mis tähendab juhtumit, kui patsiendile tekitatakse kahju. See oleks veel üks viis, kuidas mõõta ka tervishoiu kvaliteeti.
Ajakirjandusse jõudis sellest tööst Eesti kohta kaks arvu: 12 000 välditavat kõrvalekallet aastas ja 1500 haiglaravi tõttu surevat inimest. Tegelikult Eestis aga keegi kõrvalekaldeid ei mõõda ja need arvud on teoreetilised, tuletatud teiste riikide uuringute põhjal.
Kokkuvõttes ongi Eesti tervishoid olukorras, kus keegi ei mõõda ega kontrolli selle kvaliteeti. See kahjustab kõiki: arste, patsiente ja avalikkust. Järeldusi tehakse ajakirjandusse jõudnud näidete põhjal.
Viimati lekkis avalikkuse ette jube olukord Keila haiglas. Eelmisel aastal avalikustas radioloog Juta Kõrm, et ühele 16-aastasele neiule oli tehtud 70 röntgenit. Ajakirjandusest käis läbi ka juhtum, kus Valga haiglas unustati ühe naise kõhukoopasse hiiglaslik marlitampoon.
Selliste lugude põhjal kujunebki mulje Eesti tervishoiust. Ajakirjandus ehk vahel ka liialdab ja arstid tunnevadki, et neile tehakse liiga.
Süsteemse kvaliteedimõõtmisega saaks hulga pingeid ja üksteisele vasturääkimist maha võtta. «Arstid tegelikult soovivad kvaliteedikontrolli, aga nad ei oska oma soovi formuleerida,» sedastab Kalev Karu.
Tegelikult on konkreetsed ettepanekud olemas ja neid on korduvalt tehtud. Nii ütlevad mitmed arstid, et näiteks Tervise Arengu Instituudi juurde võiks luua ekspertide töörühma, kes koguks ja hindaks haiglatest tulevat infot.
Töörühm oleks haigekassast sõltumatu ja haiglad ei peaks seda kartma, kuna info jääb anonüümseks.
Selle abil saaks standardiseerida näiteks ka haiglate endi tagasiside- ja patsiendikaebuste süsteemi ning sealt tulevat infot võrrelda.
Samamoodi saaks see töörühm võrrelda haiglate ravitulemusi. Praegu jääb sellise «kontrollikoja» loomine ainult sotsiaalministeeriumi initsiatiivi ja raha taha.
Tervise Arengu Instituut ise ei ole praegu selleks võimeline, sest nagu ühe haigla tippjuht ütleb: «Haiglas saab sekretär ka rohkem palka kui Tervise Arengu Instituudi spetsialist.»
Teine konkreetne ettepanek, mis tuleb Eesti Patsientide Esindusühingust, on, et viimaks ometi loodaks tõeliselt sõltumatu ja politseilise uurimisõigusega organ, mis menetleks patsientide kaebusi.
«Selle võiks luua näiteks siseministeeriumi või politsei juurde,» ütleb ühingu juhataja Pille Ilves.
-----------------------------------------------------------
