Mida on kliimamuutused Eesti looduses korda saatnud ja milline on tulevik?

Lõuna-Eesti loodus

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Looduses on kõik omavahel tihedalt seotud ja ühe näitaja muutumine muudab ka teisi. Kliimamuutused on Eesti loodusele oma jälje juba jätnud ning tulevikus süveneb see veelgi, kinnitavad Tartu ülikooli teadlased.

Kõigi looduses toimuvate muutuste tsentris on aasta keskmise õhutemperatuuri oluline tõus. Eriti kiire soojenemine on toimunud just viimasel poolsajandil, ütles Tartu ülikooli klimatoloogia professor Jaak Jaagus. Selle aja jooksul on temperatuur tõusnud umbes kaks kraadi, rohkem talvel ja kevadel. «Soojade talvede osakaal on järsult suurenenud ja külmade osa vähenenud, kuid viimased pole sugugi ära kadunud,» rääkis klimatoloog ja rõhutas, et ühtlasi tähendab see statistilise jaotuse muutumist.

Paar kraadi soojem ilm ja mõni päev rohkem vihma ei pruugi esmapilgult kuigi suure kahjuna näida, kuid tegelikult põhjustavad need üsna ulatuslikke probleeme. Õhutemperatuuri tõusu tõttu väheneb lumikate ning merejää paksus ja kestvus. Kui meri ei ole külmunud, lõhuvad talvised tormid randu ja ohustavad sealseid ökosüsteeme. Seevastu soojad suved panevad vohama mürgised vetikad.

Lisaks põhjustab külmaperioodi vähenemine ja sademete hulga suurenemine metsade ja niitude liigniiskust. Ilmekaks näiteks selle tagajärgedest on tänavu jaanuaris Soomaad tabanud üllatuslik suurveehooaeg, ütles Tartu ülikooli botaanika professor Meelis Pärtel.

Võib üsna julgelt ennustada, et põllumehed leiavad tulevikus oma põllult kahjureid, kelle olemasolust on nad seni peamiselt vaid kuulnud.

Ent millest need muutused looduses tekivad? Üldiselt arvatakse, et kliima soojenemine on suuresti inimtekkeline ja põhjustatud kasvuhoonegaaside suurest õhkupaiskamisest. Kas see on ainus ja kõige tähtsam tegur, pole teadlased siiski veel üksmeelele jõudnud, rääkis Jaagus.

Temperatuuri tõusmise peamise põhjusena toob klimatoloog esile atmosfääri õhuringluses toimuvad suuremõõtmelised muutused. Neil on siinse ilmastiku kujundajana kaalukas roll, sest Eesti ilm ei kujune välja kohapeal, vaid selle määravad valitsevad õhujooned.

Sooja õhku kandub talvisel ajal Eestisse ainult Atlandi ookeani põhjaosast. Tavaliselt siin valitsev läänetuul puhub sooja õhu kaugele mandri siseosasse ja sellest tekib soe sulailm. Viimastel aastakümnetel on läänevool talvisel ajal tugevnenud ja Atlandi ookeani mõju siinse ilma kujundaja suurenenud ning Euroopas õhutemperatuur märgatavalt tõusnud. 

Esimesed šaakalid kütiti Eestis alles 2013. aastal, kuid ilmselt oli šaakal selleks ajaks siinsetel aladel umbes kolm aastat elanud. 

FOTO: /Caters News Agency/Scanpix

​​Soojenev ilm mõjutab omakorda kogu elusloodust. Kliimamuutuste tõttu on lõunapoolsematelt aladelt Eestisse levinud mitmeid uusi liike, peamiselt küll taimede ja kõigusoojaste hulgast, sest imetajate seas toimuvad need muutused reeglina aeglasemalt. Ent vähemalt osaliselt on kliimamuutusega seotud kahe uue loomaliigi ilmumine siinsetele aladele.

Tuntumaks neist kahest on harilik šaakal, kelle jõudmist Eestisse umbes kaheksa aastat tagasi keegi oodata ei osanud, ütles terioloogia (imetajaid uuriv zooloogia haru – K. R.) õppetooli juhataja Urmas Saarma. Üha tugevamalt kinnitab Eestis kanda ka punahirv. Tõsi, osa siinsest populatsioonist on siia inimese toodud.

Mõnekümne aastaga on Eestis üsna tavaliseks muutunud ka mitmed putukaliigid, keda varemalt siia üldse ei sattunud või kes tegid seda haruharva, lisas putukaökoloog Tiit Teder. Üheks selliseks on väike-kiirgliblikas.

Ilma soojemaks muutumise tõttu on ümber kujunenud mitmete liikide leviala. Kui alles hiljuti elas pruun-kuldtiib meie lõunapiiril, siis nüüdseks tunneb ta end koduselt pea terves Eestis.

Uued talvised olud võivad soosida ka mitmete rändlindude rändekäitumise muutumist. Kuna jäävabad siseveekogud ja meri pakuvad paljudele veelindudele soodsaid toitumisvõimalusi, ei pruugi linnud enam lõunasse lennata, selgitas linnuökoloog Marko Mägi.

Pääsu pole ka uutest taimedest, mis visalt Eesti loodusesse trügivad. Juba mitmeks aastaks on siin püsima jäänud puudel elav parasiittaim – puuvõõrik.

15 aastat tagasi arvati, et rasvatihane ei suuda kliimamuutustega sammu pidada ja alustab pesitsemisega liiga hilja, kuid tänased andmed kinnitavad vastupidist. 

FOTO: PATRICK PLEUL/AFP/Scanpix

Lühemateks ja soojemateks muutunud talved panevad kõik liigid looduse rütmidega kaasa käima. Nii on mitmed putukad hakanud varem tegutsema, taimed kasvama ning näiteks rasvatihased ja kuldnokad alustavad pesitsemist nädal aega varem. Ehkki see ei pruugi suure muutusena näida, siis linnu jaoks, kes elab vaid aasta ja sigib korra elus, on nädal väga pikk periood, ütles Mägi.

Samas on kiiresti toimuvate muutustega toimetulek paljude linnuliikide jaoks keeruline ja Mägi sõnul ei ole harvad juhud, kui kaugelt tulijad jõuavad Eestisse alles siis, kui kevad juba täies väes ja parim aeg pesitsemise alustamiseks on maha magatud. See põhjustab sigimisedukuse langust ja halvemal juhul võib väikeseid paikseid asurkondi ähvardada väljasuremine.

Lisaks on teadlased täheldanud osade putukaliikide põlvkonna arvu (periood muna munemisest valmiku surmani – K. R.) suurenemist. Järjest enam leidub liike, kellel on soojematel aastatel kaks põlvkonda ning mõnel tavapäraselt kahepõlvkonnalisel liigil isegi osaline kolmas. Nii võibki soojematel aastatel näha osade päevaliblikate valmikuid ühe korra asemel kahel korral lendamas.

Kuusikuid jääb tulevikus Eestis vähemaks. 

FOTO: Anneli Lehtla

Ent millega võib Eesti loodus tulevikus silmitsi seista? Muutused on kindlasti suured, kinnitasid Tartu ülikooli teadlased. Üsna tõenäoliselt kujunevad märkimisväärselt ringi siinseid metsi. Juba praegu on metsades näha aina enam noori tammi ja jalakaid ning tulevikuks peaks Eestis olema oluliselt rohkem tamme-, jalaka-, pärna- ja vahtrametsi. Kuid see tähendab, et seni Eestis domineerinud kuusikutel tuleb neile ruumi teha. See mõjutab paratamatult omakorda muud elustikku, sest laialehises metsas on loomastik hoopis teistsugune kui kuusikus.

Soojemaks ja niiskemaks kujunev keskkond on meeltmööda seentele, mille hulgas leidub ka ohtlikke haigusetekitajaid. Nii on Eestisse juba praegu jõudnud palju saarepuid hukutanud seenhaigus saaresurm ning ilmselt jõuab selliseid seeni siia veelgi, arvas Pärtel.

Ennustuste järgi peaks selle sajandi lõpuks olema vähenenud ka Eesti praegune lindude liigirikkus, sest mitmed liigid on soojema kliima tõttu sunnitud kolima Soome aladele. Samas tähendab see, et lõunast jõuab siia asemele ka mõni uus liik.

Kuna ka putukate elu on väliskeskkonna temperatuuriga väga tihedalt seotud, pole Tederi sõnul kahtlustki, et Eesti putukafauna uute liikidega täieneb. «Võib üsna julgelt ennustada, et põllumehed leiavad tulevikus oma põllult kahjureid, kelle olemasolust on nad seni peamiselt vaid kuulnud.»

Väike-kiirgliblikas on mõnel pool, eriti oma levila servaaladel looduskaitse all. Näiteks Lätis kanti ta 1998 punase raamatu 2. kategooriasse. Põhiline, mis teda ähvardab, on elupaikade ökoloogilise olukorra halvenemine

FOTO: Wikimedia Commons

Botaanik Pärteli hinnangul on kõige ohtlikum kliimamuutuste kombineerimine maakasutuse muutustega. «Intensiivsem põllu- ja metsamajandus asendab järkjärgult looduslähedased ökosüsteemid. Seda kombinatsiooni on elurikkuse jaoks nimetatud ka «surmavaks kokteiliks».» Eriliseks murekohaks on kraavid, mis tavatingimustest hoiavad põllud ja metsad kuivad, kuid suurte vihmade ajal juhivad need vee väga kiiresti jõgedesse ja see võib põhjustada üleujutusi. «Looduslikud ökosüsteemid suudavad vett palju paremini puhverdada,» rääkis ta.

Inimeste ja teiste imetajate jaoks võib üheks tähtsamaiks teemaks kujuneda haiguste levikute muutus. «Võime silmitsi seista uute loomadelt inimestele kanduvate haigustega ning mõned olemasolevad võivad muutuda intensiivsemaks,» arvas Saarma.

Näiteks šaakali jõudmisega Eestisse on siin juures veel üks metsik koerlane, kes on inimestele eluohtliku alveokokk-paelussi peremeesliigiks. Mida rohkem on alveokoki peremehi, seda efektiivsem on selle parasiidi elutsükkel ning suureneb oht nakatada inimesi ja koduloomi.

Tagasi üles