Eesti väikseima valla noorelt juhilt oodatakse imesid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Piirissaare vallavanem Siim Avi.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Praamile vastu tulnud Eesti väikseima omavalitsuse Piirissaare uus vallavanem Siim Avi mõjub oma ülikonnaga lausa ehmatavalt soliidsena. See on frentš, mitte pintsak, täpsustab Avi ajakirjanik Nils Niitrale, kes käis saarel uurimas, kuidas saab üks noor mees hakkama eakate elanikega.

Siim Avi on oma 26 eluaastaga lausa verinoor mees saarel, millel oli statistikaameti andmetel 1. jaanuari seisuga vaid 70 elanikku ja neistki enamik pensionärid.

Saarele jõudmine võtab isegi maakonnakeskusest Tartust tunni, sellele lisaks rohkem kui pooletunnine praamisõit – kokku ligi 80 kilomeetrit. Nii ühel kui teisel poolel on uued suurepärased sadamad ja ka paari aasta eest valminud praam Koidula on Piirissaare kohta tõeliselt võimas. Ruumi jääb üle nii auto- kui reisijatekil, kus saab mugavatel nahkistmetel lösutada, samuti endale baarist pitsat ja tassikese kohvi osta.

Piirissaare sadamakail seisev Avi on lausa rõhutatult asjalik, samas sõbralik. Sõnavara on tal esialgu hirmus juriidiline ja sestap nii kantseliitlik, et tekib küsimus, kuidas Avi end küll külarahvale arusaadavaks suudab teha. Tasapisi hakkab ajakirjaniku suhtes valvas Avi siiski vaikselt sulama. Tunde kestva jalutuskäigu jooksul ei ütle ta ainsatki paha sõna ühegi inimese kohta. «Hoiad oma suud, hoiab jumal ka sind,» teatab Avi elutargalt.

Venelased appi

Avil on muide eakaaslaste ees ka suur pluss: tema emapoolses suguvõsas on Petseri kandi venelased ja sestap kõneleb ta päris korralikku vene keelt.

Külaskäigu päeval oli Avil kavas uurida saareelanikelt, mida nad arvavad maavalitsuse ettepanekust muuta reedest praamigraafikut. Esimesena läheb ta siiski laeva kapteni Riivo Demuse jutule. Kaptenile meeldib praegune graafik, aga jutt kestab palju kauem ja hiidlase elulugu laotub meie ette laiali nagu lehmanahk.

Veel kaks laevapere liiget jõuavad mulle ja fotograaf Margusele oma eluloo ära rääkida. Pikalt ja põhjalikult tahavad rääkida ka külaelanikud, sest seltskond on väike ja nii kasutatakse mõnuga iga võimalust võõrastega suhelda.

Veel enne randumist olen kuulnud, et keskkonnaametnike peale vimma kandev eelmine vallavanem Maria Korotkova olla juba ähvardanud Avit umbusaldada, sest too lubas keskkonnaametnikud saarele infopäeva tegema. Aga Avi ise ütleb vaid, et temal olid eelmise vallavanemaga eri arvamused. «Selgitasin, et keskkonnaametiga suhtlemisest ei tule saareelanikele mingeid uusi kohustusi,» räägib ta.

Parajasti postkontori töötajat asendav Korotkova ei hakka Avi ees kõnelema, mis ta uuest vallajuhist arvab. Kõigil teistel on sel saarel aega küllaga, aga Korotkova teatab, et temal pole praegu aega rääkida. Aga enne lahkumist tuleb Korotkova Piirissaare sadamas ise juttu puhuma ja pihib muu hulgas, et tema on asendamatu ja nüüd siis on vallas omaette vallavanem, omaette vallavalitsus ja omaette rahvas.

Kunagi kuulus pool saarest Pihkva kubermangule ja Korotkova lubab vajadusel Venemaalt ametnikud kohale kutsuda. «Kui Eesti riik ei suuda meid päästa, siis viimase väljapääsuna pöördume Venemaa poole,» räägib ta.

Saarel leidub küllaga siiski ka selliseid elanikke, kes arvavad, et asendamatu Korotkova oleks tulnud juba mõne aja eest asendada.

Esimene paat uppus ära

Avi sattus esimest korda elus Piirissaarele 30. märtsil, kui seitsmeliikmeline volikogu valis kahe kandidaadi hulgast vallavanemat. Piirissaarlased tahavad teada, mis mees on Avi. Avi tahab aga ära oodata, mis juhtub siis, kui nad on selle endale selgeks teinud. «Üks aasta on siin tõsiste plaanide tegemiseks liiga lühike aeg,» tõdeb Avi.

Eelmisel vallavanemal Maria Korotkoval polnud laualampi, nüüd on Avil plaanis see osta. Tal on ruuduline vihik, kus on kahe miljoni kroonise eelarvega valla uue juhi vajadused kenasti kirjas: valla mälupulk, kõrvaklapid Skype’i-kõnede jaoks, tolmuimeja, uus klammerdaja ja veel nipet-näpet. Väikest raadiot oleks ka vaja. Vallal võlgu ju pole.

Avi on vähenõudlik mees. Ta ostab poemüüja Nadežda Koževnikovilt lõunasöögiks poolteiseliitrise limonaadi ja paki küpsiseid. Nadežda ootab uuelt vallavanemalt esiteks seda, et kinnitaotud uste ja akendega klubi saaks jälle avatud. Naistele meeldib tantsida ja Nadežda tahaks ka. Ja veel tahaks Nadežda saarele korralikku supelranda – Piirissaarel on muide looduslik liivarand täitsa olemas.

Postimehega vestelnud kohalikud ootavad Avilt ei rohkem ega vähem kui saarele elu sissepuhumist ja loovad nii noore mehe õlule tohutu koorma. Avil on juba plaane ja mõni projektitaotluski sisse antud.

Avi tahab vähemalt poole oma vallavanemaajast saarel kohapeal olla – aprillis õnnestus see 13 päeval. Tema üksildaseks pesaks on velskripunkti jahedavõitu toakene. Õhtuti süttib toas tuli ja Avi avab raamatu.

Kunagine olümpiaadide võitja loeb palju ja on fanaatiline mälumängur. Avi kavatseb luua  Piirissaare mälumängutiimi. Eksootilise saare meeskonda on end juba pakkunud mõnigi oma ala korüfee.

«Hästi on siis, kui vallavanemat kõik tervitavad, nagu kuningas läheks!»

Kalju Sakk on Piirissaare valla ainus tõsiseltvõetav tööandja. Sakk kuivatab suurtes kogustes voblat.

Nähes minu käes poemüüjalt Nadeždalt saadud kolme suitsukala, küsib Sakk kõigepealt: «Mis need on?» Siis kaob ta mõneks ajaks kuuri kohmitsema ja naaseb pundi  vobladega. Sakk soolab kalu võimalikult värskena (loe: elusana), siis on need parimad.

Seejärel istub see üks neljast viimasest saare põliseestlasest auto järelkärule ja kamandab mu samasse istuma. Ta hakkab hoolega mõõdetud sõnu venitama. «Uus vallavanem saab siin teha kõike,» lubab ta. «Aga see on nii, nagu vanasti tehti leiba. Siis pandi leib algul käärima ja veel sõtkuti jahu juurde ja tuli omaküpsetatud leib. See Piirissaare elu on täpselt samamoodi – elu on siin kogu aeg maha käinud ja küll ta lõpeb ära ka.»

Sakk tahab, et seni kui saarel on kas või üks laps, oleks siin kool. «Mõnel mehel on naine lapsega linnas, aga mees on siin kalur,» räägib ta. «Aga too ei ole elu. Kui on laps, siis on tema kodanikuõigus saada haridust ja ema kasvatust. Ärgu üldse mõtelgu, et saab teisiti olla!»

Ka arvab Sakk, et Piirissaare elanikel peab olema püügiõigus ja ametnikud ei peaks sellesse puutuma. «See tähendab, et mina võin püüda kala võrkude ja mõrdadega, palju tahan, nagu oli Eesti ajal.
Ainus asi on see, et alamõõdulist kala ei tohi püüda,» räägib Sakk.

Nüüd nõuab Sakk, et paneksin kirja järgmised sõnad: «Piirissaarele on vaja saata kaks-kolm inimest, kes oleks siin nädal aega, vaataks ringi ja räägiks inimestega. Et nad vaataks seda elu eest- ja tagantpoolt ja paneks kirja, mis on vaja teha, et seda saart edendada.»

Sakk arvab, et turistide jaoks tuleks teha eraldi saareossa puhkekompleks. Siis ei sega nad piirissaarlasi, aga samas annavad saar­lastele tööd.

Kuidas saada aru, kas nüüd on Piirissaarel hea vallavanem? «Uus vallavanem peaks töötama saare maine kallal. Hästi on siis, kui ta käib mööda saart ja kõik tervitavad, nagu kuningas läheks!» (PM)

Tagasi üles