Koolipoiss tegi avariid nähes täiskasvanutele silmad ette

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Päästeamet.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kui mullu sügisel põrkasid Pärnus kokku kaks autot, siis ei turgatanud ühelegi täiskasvanule pähe kohe 112 helistada. Seda tegi 9-aastane Andreas, kes täna sai häirekeskuselt tänukirja.

«Koolist koju tulles nägin, kuidas kaks autot panid ristmikul kokku, ja ma teadsin, et tuleb helistada 112, see on mul telefonis kontaktidesse salvestatud,» meenutas Pärnus elav Andreas mullu oktoobris tema kodu lähistel toimunud õnnetust, mille üks ohvritest jäi autosse kinni.

Avariid nägi pealt ka kuus täiskasvanut, kuid kellelegi neist ei turgatanud pähe häirekeskusesse helistada. Esimene täiskasvanutest otsis telefoni välja alles siis, kui poisil oli kõne 112 numbril juba tehtud.

Üheksa-aastane Pärnu koolipoiss Andreas sai häirekeskuselt tänukirja.

FOTO: Albert Truuväärt

Ta oskas toimunut nii hästi selgitada, et päästekorraldaja palus tal lisaks veel vaid autode numbrimärke kirjeldada.

«Ma selgitasin autonumbreid nii, et E nagu Eesti, et siis on kergem aru saada,» lisas poiss. Kui paljud ehmatavad õnnetust nähes ära ega tea, kuidas tuleb 112 kõnet teha, siis Andrease sõnul teab ta seda, kuna sellest on räägitud teleris ja see on kirjas õpilaspäevikus. «Seal on, et jää rahulikuks, kirjelda detaile,» tõi ta näiteid.

Vilunud kuueaastane helistaja

Kuueaastane Hendry on pidanud lühikese aja jooksul häirekeskusest abi otsima juba kahel korral. «Esimest korda ma helistasin siis, kui emmel kõht valutas ja ta ise ei saanud rääkida,» selgitas Läänemaal Paliveres elav poiss. Hendry sõnul ei pidanud ema talle õpetama, kuidas häirekeskusesse helistada, sest seda teab ta ise ja oskab ka öelda kodust aadressi.

Kuueaastane Hendry pidi kuu aja jooksul kaks korda emale abi kutsuma. Ema tänas poega ka pressiüritusel.

FOTO: Albert Truuvaart/

Vaid vähem kui kuu aja pärast tuli tal taas 112 helistada, sest ema jäi luku taha. «Me hakkasime magama minema ja ema jäi ukse taha kinni, ta ise karjus, et helista,» rääkis poiss. Poisi ema Triinu sõnul oli ta lapsed õhtul magama pannud ja läks korraks keskküttekatelt sättima, kui jäi kütteruumi luku taha.

Kuueaastane Hendry on vilunud helistaja 112 numbrile.

FOTO: Albert Truuvaart/

«Meil on seal kolm betoonseina ja tulekindel uks, ma ise ei saanud abi kutsuda,» rääkis ta. Õnneks polnud Hendry veel magama jäänud ja kuulis ema hüüdeid. «Ta helistas ja ütles, et emme pea vastu, kohe tuleb abi,» meenutab naine toimunut. Hendry läks ja avas ise päästjatele ukse. «Kui ta helistas, siis ta ütles, et ta kardab panna saapaid jalga ja minna üksi õue, aga päästekeskus rahustas ta maha, et me tuleme sulle vastu, tule sina meile vastu,» rääkis naine.

Häirekeskuse tänukirja sai Kohtla-Nõmmel elav Aveliis.

FOTO: Albert Truuvaart/

Kohale tulid kõik

Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel elav 14-aastane Aveliis pidi 112 helistama sel esmaspäeval, kui kuulis kodus olles kõva pauku ja nägi keldrist tossu tulemas. Tol hetkel ta veel ei teadnud, et keldris lõhkes keskküttesüsteem.

«Mina olin rahulik, aga mu vennal käed värisesid ja andis telefoni mulle, et helista ise,» rääkis tüdruk. Aveliisi sõnul rääkis ta alguses ise, nii palju kui oskas. «Siis hakati küsima, et kas on kannatanuid, kas me saame riidesse panna ja õue minna, soovitati soojalt riidesse panna, et väljas on väga külm,» meenutas ta kõnet.

Kohale tulid tüdruku sõnul kõik. «Isegi pommirühma logo oli näha,» lisas ta ema Kirsti Vaatsep. Ta kiidab päästjaid, kes hästi kiiresti kohale jõudsid. Naine tunnistab, et esmaspäeval toimunu kohta võib öelda – õnnelik õnnetus. «Aga paar päeva hiljem veel võeti ühendust ja küsiti, kas kõik on ikka korras. Järelteenindus oli väga liigutav,» lisas ta.

Häirekeskuse tänukirja said ka vennad Raigo ja Markus. Väiksem vend nägi, kuidas tänaval kukkus vanem inimene maha ja ta jooksis tuppa. Vanem vend helistas seepeale numbrile 112 ja kutsus kiirabi.

Häirekeskus andis täna üle tänukirjad lastele, kes on teinud kõige eeskujulikuma kõne 112 numbrile.

FOTO: Albert Truuvaart/

Tagasi üles