/nginx/o/2018/02/20/7604879t1h9889.jpg)
Aasta halvimaks seaduseks said ülekaalukalt ja üheskoos nn tulumaksureform ning alkoholiaktsiisi tõstmine – seda nii Postimehe lugejaküsitluses kui ka konkursi komisjoni otsusega. Parimaks valis žürii aga riigihangete seaduse, millel on laiaulatuslik mõju nii riigi elu korraldamisele kui ka ettevõtluskeskkonnale.
Lähemaid selgitusi valiku kohta saate lugeda ka žürii liikmete, ettevõtja Ruth Oltjeri ja vandeadvokaat Allar Jõksi artiklist «Kihnu Virve ei ole patrioot ehk Eesti õigus moraalipaanika pantvangis» tänase lehe arvamusküljelt.
«Hea õigusloome retsept on lihtne. Õiguse loomine peab olema avalikes huvides, ettenähtav, avatud, kaasav ja järelhindav ning seadus peab olema selge, mõjus ja sobilik» – nii kirjutas Allar Jõks seitse aastat tagasi Postimehes (PM 20.06.2011).
Sestpeale on igal aastal valitud eelmise aasta parim ja halvim seadus, hinnates seadust ennast ja ka selle sünniprotsessi hea õigusloome tavas (HÕT) üles tähendatud mõõdupuudega.
Kummagi, ei alkoholiaktsiisi ebamõistliku tõstmise ega nn tulumaksureformi kohta ei saa kuidagi väita, et nende muutuste mõju oleks enne seaduseelnõu väljatöötamist teadvustatud ja adekvaatselt hinnatud. Kaasamisest pole nende puhul mõtet rääkidagi.
Alkoholiaktsiisi ebamõistlik tõstmine on kaasa toonud ulatusliku piirikaubanduse ning üksiti väga suure kaotuse riigieelarvele. See on näide sellest, et halval õigusloomel on täiesti reaalsed, rahas mõõdetavad tagajärjed Eesti inimeste heaolule ja riigi käekäigule. Kodanikke ja maksumaksjaid alandab ka ülbe jutt, kui suure valearvestuse tagajärgi pisendada katsutakse ning valitsuse enda vea tõttu piiri tagant odavamat õlut ostvaid Eesti inimesi ebapatriootlikuks nimetatakse. Ebapatriootlik on pigem ikka teha seadus, mille tõttu Eesti riik kahju kannatab. Seejuures oli Eestis täiesti olemas nii spetsialistide kui ka huvigruppidega läbi räägitud alkoholipoliitika plaan, millega olekski võinud rahulikult edasi minna.
Valitsuskoalitsioon muutis Eesti senise lihtsa, igale terve mõistusega peale jõukohase tulumaksuarvutuse sedavõrd keeruliseks, et sellega on kimpus elukutselised raamatupidajad ning ainuüksi raamatupidamisprogrammide uuendamise kulu avaldab muljet.
Seejuures ei taha ühegi koalitsioonierakonna poliitikud tekitatud kunstlikku maksuküüru hästi omaks tunnistada – meie tahtsime ikka hoopis teisiti, aga tulime partnerite tahtmisele vastu, ütleb igaüks sest valitsuskolmikust. Seega saavad nad ka ise suurepäraselt aru, et asi on halvasti välja kukkunud (kusjuures kõiki kukkumisi ei osata veel ettegi näha), ja püüavad keerutamisega poliitilisest vastutusest kõrvale hiilida.