/nginx/o/2018/03/09/7671835t1hcbd2.jpg)
Kindlasti mäletavad paljud 80ndate lõpul erilise hooga tegutsenud punkbändi Vanemõde, mis lisaks diskomuusika töötlustele peibutas oma peaaegu hullumeelsete kostüümidega. Trummar Andrus Kerstenbecki eestvõttel seniajani tegutsev bänd on ärkamas uuele elule – teoksil on lausa dokumentaalfilm ning salvestatakse uusi muusikavideoid.
Pealkiri tekitab muidugi küsimuse, miks nii – bänd pole ju sooloprojekt, aga saatuse või kes teab mille-kelle tahtel on praegu Rootsis elav Andrus Kerstenbeck just see bändiliige, kes legendaarse Vanemõe lõi, olles samas läbi aastakümnete ka selle ainus püsiliige. Pillimeeste ja lauljate nimekiri, kes aegade jooksul Vanemões kaasa teinud, ulatub mitmekümne persoonini, ning see on vägagi muljet avaldav. Nii mõnigi kunagine diskoroki viljeleja pesitseb praegu lausa riigikogus.
Kui ansambel Turist lagunes, jäi trummar Kerstenbecki hinges miski justkui kripeldama. Ta oli korraldanud üle Eesti muusikafestivale, käsi oli sees raadios ja televisioonis, ja nõnda tekkiski mõte luua päris oma bänd. Selline, mis mängiks igasugust muusikat ja oleks nagu meelelahutaja.
Nimeks sai algul ÕÕ, siis Õde. Aga lõpuks laenas Kerstenbeck Vanemõe nime oma emalt, kes töötas toona haiglas vanemõena, ning eriti äge tundus, et sama ametinimetust kasutati tollal ka tema meeskolleegide puhul. Ivo Nikkolo disainis valged punaste või siniste ristidega esinemiskitlid, kuid need määrdusid kohutava kiirusega ning värviti Maakri tänava keemilises puhatuses varsti kollaseks. Muidugi oli bändiliikmete aksessuaariks peapael, mille kandmise publik kiiresti omaks võttis.
Kerstenbeck meenutab, et esimene esinemine läks bändiliikmete viinalembuse nahka ning kohe algas meeletu kaadrivoolavus, justkui mõnes pealtnäha eesrindlikus ettevõttes. Kuna pillimeestele polnud bändiga esinemine ainus sissetulekuallikas – igaühel oli ka põhitöökoht –, ei saanud nad alati kohale tulla ning seepärast tuli alatasa kasutada mõnd «keha» ehk asendusliiget. Eriti markantseks näiteks peab Kerstenbeck juhtumit, mil laulvat kitarristi Hendrik Sal-Sallerit tuli asendama tema ema Anne Velli. Koosseisu koos hoidmisest ei tulnud midagi välja, vahel käis bassi mängimas Raul Sepper ja kitarri sõrmitsemas Mihkel Raud ning laulmas võis peale Sal-Salleri kohata Hardi Volmerit või Urmas Alenderit. Polnud harvad needki juhused, kus mõni pillimees õppis alles tuuribussis lood selgeks. Kerstenbeck on kasutanud meeste ja naiste kokkulugemiseks lihtsat aritmeetikat ning leidnud, et pillimehi on Vanemõest läbi käinud kolmekümne ringis ja lauljaid umbes kakskümmend. Lõpuks kutsutigi Vanemõde Kerstenbecki-nimeliseks täienduskursuseks, ja nii veider kui see ka pole, läbikäiguhooviks võib bändi pidada siiani.
Ent siiski saavutas Vanemõde märkimisväärset edu, mille kindlustasid omaloomingu kõrval ka tuntud laulude töötlused diskoroki stiilis, Tõnis Erilaiu raadiosaade «Soovid, soovid, soovid» ja telesaade «Noortestuudio pärastlõuna», mida juhtisid Ivar Vigla ja Vahur Kersna. Etteastete vahele luges laulja Jaak Arro lausa ajalehest artikleid või anekdoote ette ning kontsertturneed ulatusid isegi Venemaa metropolidesse.
Kerstenbeck vaatab tagasi uhkustundega. Ja läinud aegade mälestuseks on ta hakanud koos produtsendi ja videoremiksija Tõnu Lindretiga kokku panema dokumentaalfilmi, salvestama uuesti vanu lugusid ning meeles mõlgub isegi vinüüli üllitamine. Tööd on palju, sest bändis kaasa löönuid oli uskumatult ohtralt, ning mõne laulu uusversioonis teevad lauljatena kaasa isegi 90ndate diskokuningannad Nancy ja Estin.
