Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
- Kui pole vaja võõrtööjõudu, automatiseerimist ja lapsi, siis leppigem vaesusega.
- Eesti teadus nii hea, et seda mitte ei võiks välismaale viia, vaid suisa peab!
- Alaväärsuse jutu juurest on Eesti riigi kirumiseni ainult üks samm.
Robootikateadlase Maarja Kruusmaa arvates peaks iga eestlane riigi kirumise ja alaväärsusest rääkimise asemel hoopis probleemidele lahendusi otsima ja asju ära tegema. Kruusmaal endal on doktorikraad, kolm last, üle kümne alluva ja sukelduja litsents, seega on tema sõnadel ka kaalu. Ja tema sõnad – iseäranis Eesti asjast rääkides – on kainestavalt karmid: kui leiame, et meil pole vaja võõrtööjõudu, tööstuse automatiseerimist ega lapsi, peame ühiskonnana leppima, et olemegi vaesed inimesed, kes elavad vaeses riigis. Õnneks selgub vestluse käigus, et sellisest olukorrast on siiski ka väljapääs.
- Kui meditsiinisüsteem on kehv, surevad patsiendid operatsioonilaual, ja kui munitsipaalpoliitik ei käi jalgrattaga tööl, pole see ka teistel võimalik. Mis saab riigist, mille teadus pole heal tasemel?
Eesti teadusel pole häda midagi – tagasihoidlikust rahastusest hoolimata oleme ka mitmest Lääne-Euroopa riigist tublimad. Pigem seisneb probleem selles, et ülikool suudab mingi asja või teenuse arendustööst ära teha vaid esimese kolmandiku. Aga ettevõtjad ootavad toodet, mida lahutab poeletist arendamise viimane kolmandik. Küsimus ongi selles, kes ja kelle raha eest teeb vahepealse osa. Kui neid huvilisi pole, siis teaduses tehtud avastused meie igapäevaellu ei jõua.
Peale selle, et teadussaavutused jäävad ülikooli seinte vahele, on Eesti ka keskmise sissetuleku lõksus ehk meie töötunni lisandväärtus on liiga väike. Et sellest pääseda, tuleb meil kõigil teha kolm väärtuspõhist valikut. Esiteks: kas lubame siia välismaalt inimesi, kes teevad meie eest töid, mida me ise teha ei oska või ei taha. Teiseks: kas oleme nõus robotite või automatiseerimise arvelt töökohti vähendama, ning kolmandaks: kas oleme nõus rohkem lapsi saama ja neid siis insenerialade poole suunama.
Kui vastus kõlab nii, et meil pole vaja võõrtööjõudu, tööstuse automatiseerimist ega lapsi, siis peame ühiskonnana leppima, et olemegi vaesed inimesed, kes elavad vaeses riigis. Kui see variant meile sobib, on kõik ju hästi. Aga siis ei tohiks ka kurta, et pole lastaiakohti, teed on auklikud ja eakate hoolduseks ei jätku raha.
- Kuidas teile Eesti senised valikud tunduvad?
Kui võrdleme end teiste Ida-Euroopa riikidega, siis oleme midagi õigesti teinud, sest oleme ainsad, kelle migratsioon on positiivne.
Aga selleks, et riigina edasi jõuaksime, peaksime pidama debatti selle üle, kuidas viia leiutised ja teadmised ülikoolidest ettevõtetesse. Paraku arutleme enamasti selle üle, kuidas jaotada raha ja kui seda pole, siis millist maksu tõsta. Tegelikult võiks 90 protsenti ajast rääkida mitte ümberjaotamisest, vaid sellest, kuidas raha juurde saada.
- Hiljuti ütles professor Rainer Kattel, et riik panustab liigselt reaalaladesse, mistõttu jääb naiste-meeste palgalõhe uurimine koos muu humanitaariaga tagaplaanile.
Selline vastandamine ei vii kuhugi, pigem tuleks proovida leida õige tasakaal. Pealegi, erinevalt reaalteadustest on «tahvli ja kriidi alad» nagunii odavamad, sest neil pole vaja kallist aparatuuri ja laboripinda.
- Kas majanduslikku kasu on reaalaladest rohkem?
Insener ei suuda ette näha, millised on tehnoloogia negatiivsed kõrvalmõjud ühiskonnale. Või lahendada probleemi, kus inimesed ei usalda tehnoloogiat. Selle jaoks ongi vaja humanitaar- ja sotsiaalteadusi, seejuures saab kõige parema pildi kokku ikkagi siis, kui teha koostööd kolleegidega välismaalt.
- Teie juhitavas biorobootika keskuses ringi käies rääkisin kreeklannaga, kes demonstreeris mulle basseinis kilpkonna kombel liikuvat allveerobotit. Jeffiga vestlesin sellest, kuidas USAs teevad ettevõtted ja ülikoolid palju rohkem koostööd. Kuidas rahvusvaheline meeskond tööle saadakse?
Esimestel aastatel tegelesin iga päev töötajate hoiakute, töökeskkonna ja suhtumise kujundamisega. Näiteks panin paika standardi, et meie eesmärk on teha väga head teadust ja latti alla ei lasta. Kuigi teaduse edukust mõõdetakse selle järgi, kui palju on sinu kirjutatud artikleid tsiteeritud ja viidatud, otsustasime, et me uurime teemasid, mille puhul tunneme sisemist motivatsiooni ja mis on päriselt olulised. Ja viitamised ja tsiteerimised tulid justkui iseenesest.
Teiseks otsustasime, et me ei konkureeri omavahel näiteks selle pärast, kellele mingi idee kuulub või keda rohkem tsiteeritakse. Selle asemel teeme asju koos, sest allveetehnoloogias on üksi võimatu midagi saavutada. Lihtne näide: kui käime robotiga sukeldumas, on sul vaja kolleegi, kes ulatab sulle enne vette minemist hapnikuballooni, mis on õhku täis ja mille kraan on lahti.
Kolmandaks ei jäta me kedagi kõrvale, mis tähendab, et kui praegu räägiks kaks inimest laboris eesti keeles ja nende keskusteluga sooviks liituda mõni välismaalane, mindaks automaatselt üle inglise keelele. Keegi isegi ei märkaks seda. See reegel oli meil aastaid isegi seinale kirjutatud.
Neljandaks – doktorandid, kes siin teadust teevad, jäävad Eestisse neljaks, järeldoktorid kaheks aastaks. Nad kõik lähevad eesti keele kursustele ja me toetame neid, et nad saaks vähemalt poes ja bussis hakkama. Oleks ebarealistlik nõuda neilt eesti keeles teaduse tegemist, sest teaduskeel on nii keeruline, et jään vahel isegi emakeeles kõneledes jänni. Saati siis näiteks Saksamaalt tulnud inimene, kes on aasta keelt õppinud ja peaks nüüd soravalt hüdrodünaamikast rääkima.
Keelt puudutavad reeglid tõukuvad mu isiklikust kogemusest: kui ma Rootsis doktoritööd kirjutasin, õppisin kohe keele ära ja tänu sellele oli mul sealsesse ühiskonda sisseelamine palju kiirem ja lihtsam. Sellest aastast olen Norra teadus- ja tehnoloogiainstituudi NTNU külalisprofessor ning praeguseks oskan norra keelt nii palju, et hüdrodünaamikast suudan rääkida küll. Ja tänu keele oskamisele tunnen end rohkem sealse süsteemi osana.
- Aga mis saab siis eestikeelsest teadusest?
Bakalaureuse- ja magistritööd on ju ikka eesti keeles. Vahel keegi küsib, mis keeles ta kirjutama peaks, aga siis ma vastan, et kirjutage mis keeles tahate, laboris on ikka keegi, kes seda lugeda mõistab.
Olen märganud, et kui inimene ei suuda end väljendada ühes keeles, siis tavaliselt ei oska ta seda ka teistes keeltes. Mulle näitab see, et keeleoskus on universaalne ning oskamatus viitab lünkadele mõtlemises. Muide, seda juhtub üsna tihti, et tudengid ei suuda ennast kirjalikult väljendada. Kuna mul pole aega olla kellegi keelekorrektor, siis ma saadan lisatööd vajava teksti lihtsalt autorile tagasi.
Mis puudutab doktoritöid, siis need on ju mõeldud rahvusvahelisele teaduskogukonnale ja seetõttu on nad ka lingua franca staatusesse tõusnud inglise keeles.
- Inglise keele surve on suur: esiteks ekspordivad ülikoolid haridust ehk toovad Eestisse välistudengeid, teiseks õpetavad siin võõrsilt tulnud õppejõud, rääkimata välismaal õppivatest eestlastest.
Kui inimene tahab teadlaseks saada, siis ta peab töötama ka välismaal. Seda on vaja, et ideed ringleksid, et sa saaksid aru, kuidas teised inimesed mõtlevad, sest teadus on globaalne. Pole olemas sellist asja nagu Eesti teadus. On Eesti teadus, mis kas on või ei ole maailmatasemel.
Terve Eesti on ju väljastpoolt tulnud inimeste abil üles ehitatud. Kohalik inseneriteadus sai alguse pärast vabadussõda, kui siia tulid Riia tehnikaülikoolis, Peterburis ja Saksamaal õppinud insenerid. Eesti arvutiteaduse alusepanijad, teiste hulgas Enn Tõugu, Raimund Ubar ja Boris Tamm, said hariduse Moskvas ja Leningradis. Seejuures tollal, 1960-70ndatel oligi Moskva maailma tipp ning NSVL piisavalt suur, et sinna koondada ülivõimekaid inimesi. Sealt omakorda toodi uusi ideid Eestisse.
Paraku läks 1990ndatel, kui Eesti teaduse finantseerimise olukord oli eriti kehv, palju võimekaid inimesi ära ja nad polegi naasnud.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/23/7715415t1h5ac4.jpg)
- Mis tagasitulemist soodustaks?
Vahel piisab missioonitundest – 1918. aastal polnud ju inimestele pakkuda heldet stardipaketti stiilis «Siin on hea olla ja anname sulle palju raha!».
Teiseks praktilised asjad: Eestis on su lastel vanaema ja vanaisa, kes saavad nendega kodus olla. Eestis võib esimese klassi laps üksinda bussiga koju minna, ilma et politsei sind vangi viiks.
Kolmandaks on oluline, et neid inimesi siin päriselt oodataks. Selleks on vaja keskkonda, mis võtab nad omaks ja kasutab ära nende võimeid.
Kui ma vaatan akadeemilist maailma, siis me peaks rohkem pingutama. Ja alahinnata ei tohi ka iga eestlase rolli: oli juhus, kus üks Eesti pere tahtis Suurbritanniast tagasi Pärnusse kolida. Aga kuna lapsel oli puudu mingi tõend, leidis direktor, et ta ei saa last kooli võtta. Me ei saa kirjutada koolidirektori ametijuhendisse, et ta peaks aitama välismaale kolinud eestlastel tagasi tulla. Aga igaüks saab aidata ja midagi ära teha.
- Kui palju te ise tänapäeval välismaal käite?
Olen Eestist ära kolm kuni neli kuud aastas. Esiteks seetõttu, et käin Norra allveetehnoloogia keskuse suurepärase tehnikaga eksperimente tegemas. Annan neile vastu unikaalse tehnoloogia, mille siin TTÜ laboris välja töötasime.
Brüsselis käin selleks, et aidata Euroopa Komisjonil välja valida valdkondi, kuhu on mõistlik teadusraha suunata. Lisaks olen osaline mitmes rahvusvahelises uurimisrühmas, mõnes olen ka juhi positsioonil.
Neljas põhjus reisimiseks on meie ehitatud allveerobotid. Eelmisel aastal käisin U-CATi robotiga Teravmägedel, mis jäävad poolele teele, kui siit põhjapoolusele minna. Aastakümneid polaarjaamas töötanud mehed rääkisid, et veel kümne aasta eest oli see fjord, kus meie polaaröö ajal põhjataimestikku ja vee-elukate aktiivsust uurisime, aasta ringi jääs!
Mullu kondasime kaks nädalat Tokyo äärelinna jõge mööda ja tegime mõõtmisi. Tahtsime aru saada, kas me saame andurite info abil iseloomustada keskkonda, kus elab üks haruldane kalaliik. Sest kui see oleks võimalik, siis võiks sellist keskkonda ka mujale tekitada.
- Miks te siis ei küsi kala käest?!
Küsin! Aprillis lähen Norra, et Trondheimi lähedal asuvas kalafarmis 200 000 kala liikumist ja käitumist uurida. Idee on arendada välja tehnoloogia, millega jälgida elusloodust seda häirimata, et kalad oleks masina juures nii nagu tavaliselt. Ja see, kuidas nad käituvad, on väga oluline: kui su kalakasvatuse asukad pole stressis, siis on nad tervemad ja maitsvamad.
See, et Eesti ja Norra vahel on võimalik võrdsetel alustel koostöö, näitab, et Eesti teadus on nii heal tasemel, et seda mitte ei võiks välismaale viia, vaid suisa peab! Pealegi ei arenda edasi pidev mõtlemine selle üle, kas ma ikka olen piisavalt hea. Tuleb tegutseda.
- Minu põlvedel olev sülearvuti on disainitud USAs ja kokku pandud Hiinas, siia tõi mind Saksamaal tehtud auto...
Jaeturg pole ainuke võimalus kaupa müüa. Väga paljud Eesti ettevõtted müüvad oma tooteid business to business ja selles vallas on meil edukaid näiteid palju. Mart Ustavi asutatud firmas Icosagen töötab 64 inimest, kellest 16 on doktorikraadiga. Nende kliendid on välismaised ravimifirmad, ehk nad ei müü sulle ravimeid.
Alaväärsuse jutu rääkimise asemel get shit done! See võiks olla kõikide eesti inimeste eesmärk! Mitte nutta, et meil pole tuntud kaubamärki. Alaväärsuse juurest on Eesti riigi kirumiseni ainult üks samm ja see on juba sama hea, kui lüüa oma last, kes ei saa sulle vastu hakata. See näitab ainult seda, et tunned ennast jõuetuna.
Muide, 20 aastat tagasi tegi Ahto Buldas koos kolleegidega selle sama maja viiendal korrusel esimesed sammud ajatemplite tehnoloogias. Kuigi ajatemplite puhul kasutatav blokiahela tehnoloogia seostub inimestel peamiselt krüptorahaga, hoiab see tegelikult turvalisena ka Eesti e-riigi. Ja Buldase kunagine töö toob leiva lauale Eesti firmades, nagu Cybernetica ja Guardtime.
- Kui palju te ise Eesti ettevõtetega koostööd teete, et siin tehtud avastusi müüdavaks tooteks vormida?
Norras on ülikoolil hea koostöö nafta- ja gaasitööstuse, aga ka vesiviljeluse ja laevandusega. Meie ehitame Sillamäe sadamale andureid, et nad saaksid aru, kuidas hoovused sadamas laevu mõjutavad.
Kui loots kaubalaeva sadamasse juhib, saab ta loota vaid oma varasemale kogemustele selle kohta, kuidas hoovused suunda ja kiirust muudavad. Aga see võib muutuvates oludes olla väga keeruline. Kui nüüd mõelda, mis juhtuks, kui 100 000-tonnine tanker vastu kaid sõidaks... Teisisõnu saab teadusest siin väga palju abi olla.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/23/7714037t1hbbc6.jpg)
- Lugesin hiljuti uudist laevast, mida juhitakse maismaalt. Millal see Sillamäe sadamasse siseneva tankeri tüürimees oma tööst ilma jääb?
Kindel on ainult see, et iga ennustus selle kohta, mitu töökohta robotid ära võtavad, jõuab erinevale järeldusele. Siiski näitavad paljud uuringud, et kui mingi ala automatiseeritakse, robotiseeritakse või mehhaniseeritakse, kasvab tööhõive valdkonnas 1-2 protsenti. Seni tootmisliinil töötanud inimeste asemele tulevad need, kes tegelevad näiteks disaini või kvaliteedikontrolliga.
Selle kohta on heaks näiteks Amazon, mis pani 2014. aastal oma ladudes tööle 45 000 transpordirobotit. Need robotid veavad terve riiuli koos asjadega inimese juurde, kes võtab sealt õige eseme ja saadab siis konveierit mööda pakkimisele. Inimese jaoks on see töö lihtne – võtad oma käega asja ja paned kasti, aga robotile on millegi õrna haaramine ja paigutamine keeruline. Et robotid ei passiks niisama, võeti masinate teenindamiseks tööle senisest kaks korda rohkem inimesi. Laiemalt on see aga näide sellest, kuidas automatiseerimine tegevust võimendab.
Teine põhjus, miks ma ei karda töökohtade kadumist, seisneb selles, et tehnika arengust hoolimata on praegu peaaegu igas valdkonnas tööjõupuudus. Ja seda ka lihtsamate tööde puhul.
- Kodumaine näide on Rimi kassapidajad, kellest osa töötab iseteeninduskassade juures.
Järjest enam peab ta tegelema asjadega, mida robot ei tee. Näiteks erijuhud, kus keegi unustab ühe asja maksmata, ost nõuab dokumendi kontrollimist või läheb masina endaga midagi valesti. Sellised tööd jäävad alati inimestele.
1960ndatel räägiti USAs, kuidas sularahaautomaatide levides kaotavad oma töö pangatellerid. Aga sularaha väljastamise asemel hakkasid tellerid tegema keerulisemaid tehinguid – pangakontoreid tuli hoopis juurde ja ka tellerite arv tõusis.
Üldiselt hakkavad robotid tegema töid, mis on räpased, igavad ja ohtlikud. Selmet saata miini kahjutuks tegema sukelduja, teeb seda allveerobot. Tuim töö selle kallal, millistesse aktsiatesse investeerida ehk finantsanalüütikute riskianalüüs on samuti lihtsasti automatiseeritav.
- Millega arvutid hätta jäävad?
Nad ei oska vastuseid interpreteerida, panna neid sotsiaalsesse ja inimlikku konteksti. Ehk nad ei suuda mõista, kuidas mõjutab ühiskonda see, kui aktsia hind tõuseb kaks protsenti.
- Aga me võiksime ju õpetada robotile empaatiavõimet?
Masin võib ainult simuleerida sünteetilist empaatiavõimet. Ehk kui sa komistad, siis robot küsib, «Ega te haiget ei saanud?» Aga sa ju sisimas tead, et seda küsib robot, keda on programmeeritud nii ütlema. Jah, ilmselt teeb see roboti kasutamise meelepärasemaks, aga alati jääb alles teadmine, et masin ei tunne valu, nagu tunneb inimene. Ja see ongi põhjus, miks eelistame suhelda inimesega, kelle empaatia on tegelik.
Kuigi ilmselt oleks ka inimesi, keda sünteetiline empaatia ei häiriks. On ju neid, kel on emotsionaalne side näiteks autoga. Mõnel isegi perversselt emotsionaalne side! (Lõkerdades – M.V.) Ega ma ise olen samasugune – kui läbi une kuulen, kuidas nõudepesumasin kell 4 öösel tööle hakkab, siis tunnen heameelt ja olen talle mõttes tänulik, et hommikuks on nõud puhtad!
Teisalt on robotitega koos elamine seda keerulisem, mida intelligentsemaks nad saavad. Me hakkame neis leidma jooni, mis meile ei meeldi ja millega tuleb siis tagantjärele tegeleda. Seejuures ei valmista probleeme mitte veidrad, inimest meenutava välimusega masinad, mis aitavad vanaema üle tee, vaid robotid, mille eesmärk on tähelepanumajanduse tingimustes panna sind kellegi sõnumit märkama.
- Kui robot näeb välja nagu inimene ja suhtleb nagu inimene, siis kas peaksime teda kohtlema nagu inimest?
Seda küsivad minult alati kõik ajakirjanikud ja tavaliselt vastan ma selle peale, et erinevalt praegusest tuleks ka inimesi inimlikult kohelda.
- Mul tuleb sellega meelde film «Her» («Temake»), kus üksildane kirjamees armub arvuti operatsioonisüsteemi.
Eks sotsiaalmeediat peeti ka alguses toredaks teenuseks, mille abil sõpradega ühenduses olla, ent nüüd on vaja tegeleda selle kõrvalmõjudega, mis panevad pead kratsima psühhoterapeudid ja sotsiaaltöötajad. Teisisõnu ei suutnud me ette näha, et tehnoloogia hakkab meie elu nii keeruliselt mõjutama.
Või teine näide – viimasel ajal on ka Eestis droonid aina populaarsemaks muutunud, ent see võib kaasa tuua probleemi, kus... ütleme, et inimene päevitab aias ilma rinnahoidjata ja äkki tuleb naabrimehe droon... Kui droonidega seonduvaid probleeme kuhjub, jõuab seadusandja lõpuks selleni, et hakkab olukorda lahendama. Aga tegelikult oli juba aastaid tagasi teada, et droonid on olemas ja õige varsti meie igapäevaelu osa, nii et sellised probleemid oleks võinud varem ära lahendada.
Nüüdseks oleme aga olukorras, kus praegused regulatsioonid juba droone piiravad. Nendega saaks näiteks elektriliine või maju kontrollida, rääkimata pakkide või lõunasöögi kohale toimetamisest. Aga seadus ei luba neil lennata kaugemale operaatori nägemisulatusest.
Kui ülikoolid lasevad välja «toodangut», kes ei taha võtta riske, ei mõtle suurelt ja kellel pole ka teaduspõhist maailmanägemust, siis pole meil kedagi teist süüdistada kui iseennast.
- Kui nii edasi läheb, siis isejuhtivaid autosid küll garaažist välja ei lasta!
See tehnoloogia oli juba 20 aastat tagasi olemas. Kui ma olin doktorant, näitasid autonoomseid autosid Mercedes-Benz ja teised suurtootjad. Nende masinate peenhäälestust on tehtud pikalt, kuid endiselt on esimene probleem infrastruktuur – liiklusmärgid ja teekattemärgistus on üle maailma üsna erinev ja see nõuab kujundituvastuse algoritmidelt suurt nutikust.
Teiseks on häda seadustega – neid lihtsalt pole. Tõsi, Eesti tegeleb sellega, et siin võiks isesõitvaid autosid testida, ja ka Euroopa Liit püüab asja lahendada. Ent jätkuvalt on otsustamata, kes õnnetuse korral vastutab – kas auto omanik või auto tootja? Muide, olukord, kus tehnoloogia on valmis, aga seda ei saa seadusandja venitamise pärast kasutada, kannab inglise keeles toredat nime legal lag.
- Enne legaalkammitsani jõudmist tuleb ülikoolis välja mõeldud asi tootmisküpseks saada ja müüki paisata. Selle teekonna keerulisust iseloomustab päris hästi väljend surmaorg.
Surmaorg jääb ülikoolis tehtud teaduslike avastuste ja nende igapäevaelus rakendamise vahepeale. Selle ületamisega on hädas paljud riigid ja lihtsat lahendust siin pole, sest see on muna-kana-probleem. Ehk selleks, et ülikoolis oleks mõtet tegeleda innovatsiooniga, on vaja ettevõtet või tellijat, kes oleks sellest huvitatud ja ka piisavalt võimekas selle uuenduse kasutamiseks.
Kui võtta näiteks jälle Sillamäe sadam, siis rääkisin nendega kümme minutit ja nad ütlesid, et jah, see idee meeldib meile – millal te tulete ja teete? Aga on ka firmasid, mille ärimudel ongi tootmine väikese lisandväärtusega ja nad kas ei taha väljuda oma mugavustsoonist või teha rahalist kulutust.
Muide, kui ülikoolid hädaldavad, et tööstus pole piisavalt ambitsioonikas ega taha investeerida innovatsiooni, siis tuleks ikka peeglisse vaadata: peaaegu kõik tööstuses olevad inimesed on tulnud ju kahest suurest ülikoolist. Miks me neid inimesi harida ei suutnud? Miks me ei süstinud neisse ettevõtlikku vaimu, et nad tahaksid midagi veelgi suuremat teha? Kui ülikoolid lasevad välja «toodangut», kes ei taha võtta riske, ei mõtle suurelt ja kellel pole ka teaduspõhist maailmanägemist, siis pole meil süüdistada kedagi peale iseenda.
Kuna ma olen ka IT-teaduskonna doktoriõppe programmijuht, püüan seda probleemi oma väikeses kastis lahendada. See tähendab uutmoodi lähenemist doktorantuurile, kus me oleme seni valmistanud inimesi ette ainult teaduse tegemise jaoks, lasknud neil spetsialiseeruda kitsale teadusvaldkonnale. Lisaks on neil vahel puudu kasutajaliides ehk oskus näha tehniliste probleemide kõrval ka suurt pilti.
Lihtne näide: kui sa teed e-riigile teenuseid, siis pead tunnetama sotsiaalset konteksti ehk ühiskonna ootusi. Aimama, kuidas sinu loodud lahendust kasutavad sinu ülemus ja vanaema. Kui sa seda ei taju ja kui insener teeb toote oma ootuste kohaselt, siis saab temast selle ainuke kasutaja. Muide, naised ja mehed kasutavad tehnoloogiat väga erinevalt.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/23/7715091t1hc417.jpg)
- Mida kõik need laiemat pilti nägevad doktorid tegema hakkavad?
Maailmas on tegelikult doktorikraadiga inimeste üleproduktsioon. Näiteks TTÜ doktorandi võimalus saada professoriks mõnes maailma juhtivas ülikoolis on sama suur nagu korvpalluril NBAsse jõuda. Aga teisalt on see hea Eesti riigi ja majanduse jaoks, sest need inimesed lähevad siis ettevõtlusse. Näiteks üks minu endine doktorant on kuuerattalisi pakiroboteid tootva Starshipi looja. Kaks tükki on asutanud oma firma ja paljud teised on samuti eraettevõtluses.
Tegelikult peaksid inimesed end ka pärast diplomi saamist harima ja mingil hetkel liikuma taas ettevõtlusest ülikooli. Näiteks magistrantidega, kes oskavad õpitavat oma pika töökogemuse põhjal mõtestada, on ka minul palju huvitavam asju arutada. Teisalt on selge, et pärast päevatööd on diferentsiaalvõrrandi lahendamine üpris keeruline.
- Rääkides sellest, mis saab pärast päevatööd – kuidas te lõõgastute?
Hiljuti aitasin kaheksandas klassis käival pojal füüsikaülesandeid lahendada. (Naerdes – M.V) Õhtul on see väga mõnus ajaviide, sest kaheksas klass on veel nii lebo, et kõik tuleb välja.
Mul on ka 22-aastane poeg, kes õpib Tallinna Ülikoolis ajalugu...
- ... aga see pole ju reaalvaldkonda kuuluv baasteadus?!
Eks me üritame koos mehega toetada lapsi selles, mida nad teha tahavad.
Tütar Sanna lõpetab klaveri erialal Nõmme muusikakooli viimast klassi. Ja Joonas käib eraõpetaja juures ning harjutab iga päev kaks tundi klaverit. Vabatahtlikult! Ausõna, ma pole teda mitte kunagi selleks sundinud. Ta nimelt avastas murdeikka jõudes, et armastab üle kõige maailmas Chopini muusikat...
Nii et sellest kõigest võib vist järeldada, et kuigi mina ja mu mees oleme mõlemad lõpetanud TTÜ, oleme me tegelikult parajad kapihumanitaarid. (Lõkerdades – M.V.)
- Mida kapihumanitaarid loevad?
Viimati lugesin koos Sannaga Juhan Viidingu luuletusi. Jõulude ja aastavahetuse vahel tekkis aga olukord, kus ma polnud puhkuseks piisavalt suurt raamatute virna kokku kogunud ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui laenata poja kirjutuslaualt raamat Rootsi kodanluse kujunemisest 19. sajandil.
Teisisõnu ei loe ma vabal ajal raamatuid teoreetilist füüsikast. Küll aga on mul viimasel ajal tekkinud rumal harjumus vaadata igavate koosolekute ajal teoreetilisest füüsikast rääkivaid YouTube’i videoid. Kuna videol on alati õnnelik lõpp ehk võrrandi lahendamine tuleb välja, siis loovad nad väga teraapilise zen-tunde...
- Peale füüsikaülesannete tegelesite karatega?
Kümme aastat tegin sensei Margus Lillenurme juures täiskontaktkarated. Selle kõrval, et trenn on hea stressimaandaja, on karate ka elustiil, seal on mõtteviis ümber. Rääkimata sellest, et kalorikulu arvestuses on võitluskunstid tipus – garanteerin, et kaheminutiline matš on elu pikimad kaks minutit.
Paraku olen vigastuse tõttu sellest maailmast viimased kaks aastat eemal olnud. Asi oli nii hull, et arst arvas, et peaksin piirduma ainult malega. Vaikselt olen otsinud endale uusi spordialasid ja sõitnud ratast, ujunud, suusatanud, uisutanud ning rulluisutanud. Ka tööl käin jalgrattaga.
Alguses tundus talvel sõitmine ekstreemne, aga kui olin näinud, et Teravmägede talves sõidavad inimesed külades samuti rattaga, siis kalibreerisin enda arusaama normaalsusest. Kui libedaks läks, siis käisin kurvis muidugi käna, aga läksin poodi ja ostsin rattale naastrehvid. Müüja ütles, et minusuguseid tuleb iga aastaga aina juurde.
Vahepeal tegin talisuplemist ka, käisin Männiku karjääris, aga lõpuks läks seal külmaks ja pimedaks ja jää tuli ka peale. Siis hakkasin Nõmme spordikeskuse jääaugus käima.
- Sukeldumisega tegelete seniajani?
Terve biorobootika keskus tegi sukeldumise litsentsi, sest alguses kartsime, et kaotame oma roboti vette ära ja iga kord pärissukeldujate kohalekutsumine läheks jube kalliks. Muidugi kutsume keerulisemate tööde jaoks kohale elukutselised sukeldujad.
Minul võimaldavad välitööd laborist välja minna, annavad parema tegelikkuse tunnetuse. Ja see meeldib mulle, sest ma saan midagi teha ja tunnen ennast vajalikuna. Tegelikult on see üsna igav töö – passid vee all ja ootad, kuni robot kinni jääb, ja tood ta siis välja.
Paar korda olen merepõhja meie sensoreid paigaldanud.
Kruusmaa telefon heliseb. Teisel pool on rektor Jaak Aaviksoo, kes soovib jätkata enne intervjuud toimunud koosolekuga, ja proua teadusprodekaani kohalolu on tungivalt soovituslik.
Tunnike hiljem on Kruusmaa peamajast tagasi, ent põgeneb ummisjalu sööklasse. Kuna siinkirjutaja konsumeeris viimase prae, tuleb Kruusmaa tagasi kahe pirukaga ning otsib kapist üles pakisupi: «Meil on selline kord, et kui jätad midagi kööginurka ja nime peale ei pane, siis võivad kõik võtta. Ja vahel, kui mul on kõht jube tühi, söön ma tudengite makarone!»
- Kuigi teie kruusis loksuva pakisupi järgi võiks arvata midagi muud, tundub mulle, et teil on elus vedanud?
Täiega. Kuigi need, kel on vedanud, ei taha seda tihti tunnistada ja väidavad, et nad on kõik ise välja teeninud.
Esiteks vedas mul Eesti iseseisvumisega, sest sain oma õpingud lõpetada Rootsis.
Teiseks vedas mul kümme aastat tagasi, kui toonane TTÜ rektor Andres Keevallik andis mulle võimaluse biorobootika keskus üles ehitada. See oli tema jaoks riskantne otsus, sest ma polnud tollal hea reputatsiooniga – olin akadeemilises mõttes noor ja ta andis mulle suure vabaduse teha, mida tahan.
Praeguseks on biorobootika keskus 15 töötaja ja stabiilse poole miljoni eurose käibega väikeettevõte, mis maksab Eesti riigile makse, avaldab teadusartikleid maailma tippväljaannetes ja teeb valmis vähemalt ühe doktorandi aastas. Suur osa meie eelarvest ei tule mitte Eesti maksumaksja taskust, vaid maailma suurimast, 80 miljardi euro suurusest teadusprogrammist Horisont 2020. Et seda saavutada, olen ma pidanud täitma strateegilise, tegev-, müügi- ja ekspordijuhi rolle. Õnneks on mul olemas finants- ja administratiivjuht.
Muide, Euroopa statistika näitab, et iga teadusesse investeeritud euro on loonud seitsme euro eest töökohti ja lisandväärtust. Iga Eesti ülikooli investeeritud euro on tagasi toonud 4,6 eurot.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/23/7715107t1h6f9f.jpg)
- Kuidas te allveerobotite juurde jõudsite?
Alguses tegelesin lihtsalt robootikaga, sest ei teadnud, millele spetsialiseeruda. Siis tahtis üks mu doktorant just allveerobootikaga tegeleda. Selle käigus selgus, et veel all asjade ehitamise puhul läheb enamik auru selle peale, kuidas oma seadmetest vett väljas hoida. See nõuab häid insenere ja tehnikuid, kes suudavad selliseid seadmeid ehitada.
Esimene biorobootika keskuse projekt algas umbes kümme aastat tagasi, kui me uurisime kalu, kes oma küljejoone abil tajuvad vee voolamist ja pööriseid. Vastuvoolu kudema ujudes kasutavad nad seda võimet, et kivide taga ühe koha peal püsides puhata. Tänu meie ehitatud tehisküljejoonele saame vaadata näiteks hüdroelektrijaamade kalapääse kala pilguga ja vajaduse korral pääse ümber ehitada, et kalad neid ka päriselt kasutama hakkaks. Teiseks uurime, kas hüdroelektrijaama turbiinilabade vahel ja tohutu rõhumuutuse käes võib kala ellu jääda. Selleks laseme oma sensoritel sellest masinavärgist läbi ujuda.
Kolmandaks ehitasime roboti U-CAT, mille nišš on väiksus, hea manööverdamisvõime ja see, et erinevalt propelleritega robotitest ei aja tema «uimed» põhjast muda üles. Oleme robotit ise kasutanud Tallinna lahes paikneva tsaariaegse tsitadelli ja Vahemeres Puunia sõja aegsete vrakkide uurimiseks.
Et leida biorobootika keskuse teadmistele ja oskustele uusi kasutusvaldkondi, oleme käinud ringi ja rääkinud inimestega, kes on allveetehnoloogiaga seotud. Sadamakaptenil, bioloogil, kalamehel, allveearheoloogil, nafta- ja gaasitööstuse spetsialistil ja laevaehitajal on absoluutselt erinevad vaated sellele, missugust masinat neil vaja on ja milleks meie tehnoloogiat kasutada.
- Miks on nii, et te olete vaid üks neljast naissoost teaduste akadeemia liikmest?
Kaasakadeemiku, eksperimentaalpsühholoogia professori Jüri Alliku analüüsi kohaselt on Eestis 60 teadlast, kes on oma alal ühe protsendi maailma enim tsiteeritute hulgas. Nendest 60st 19 on naised, mis on hea näitaja võrreldes riigikogu või valitsusega. Ja arvestage, et tippteadus on väga suure rahvusvahelise konkurentsiga ala.
Kui rääkida teaduste akadeemiast, siis seal on kokku 70 liiget, kellest neli on naised. Ja sarnased proportsioonid paistavad ka ülikoolide juhtorganites.
Naiste vähesuse taga on ühest küljest see, et neid astub reaalaladele vähem sisse. Ja loogiliselt jõuab ka vähem tippu. Paraku ei seleta see täielikult soolist tasakaalutust võrreldes Lääne-Euroopa ülikoolidega. Nii et osa põhjustest peitub arvatavasti ka hoiakutes ja juhtimiskultuuris.
Iga juhi ülesanne on muuta organisatsiooni kultuur selliseks, et inimesed tunneks end seal mugavalt, et nende arvamus loeks, et neil oleks võimalus enese teostamiseks. Muidugi ütleb iga juht, et keegi ei takista suuri saavutusi, aga kui organisatsioonil pole ette näidata ühtegi naistöötaja edulugu, on midagi valesti.
Laiemalt on soolist tasakaalu vaja selleks, et mõlemast soost inimestel oleks seal lihtsam tööd teha. Teiseks on soo poolest homogeense grupi liikmed paratamatult ühesugused ka mõttemaailmalt.
- Mis te seal teaduste akadeemias teete? Klatšite tudengeid?
Meie roll on nõustada riiki ja ühiskonda teaduspõhiste otsuste tegemisel. Tarmo Soomere presidentuuri ajal oleme seda ka tunduvalt jõudsamalt teinud. Kas või selle sama Est-Fori tehase teemal.
Seda nõu andes peab teadlane aru saama, et tema roll on pakkuda variante, ennustada, mis juhtub, kui riik talitab viisil A või B. Poliitiku roll on langetada otsus, seejuures poliitikas ei ole need otsused mitte teadus-, vaid väärtuspõhised. Ehk faktid võivad küll midagi kindlat väita, aga poliitik ei järgi ratsionaalseid kaalutlusi, vaid emotsionaalseid. Ja poliitikas on tal see õigus.
Kuna poliitikute lahendatavad probleemid on tavaliselt interdistsiplinaarsed, nagu näiteks tasuta sõit maakonnaliinidel, on vaja kaasata vähemalt majandus-, sotsiaal- ja transpordispetsialistid. Ja teaduste akadeemias on see kompetentsus olemas.
- Miks leppisid ülikoolid kokku, kuidas käib arvamuse avaldamine tselluloosikeskuse kohta?
Selle kokkuleppe ainuke probleem oli ebaõnnestunud sõnastus. Rektorite idee oli, et kui riik midagi küsib, siis ülikoolid paneksid oma kompetentsid kokku, et eri ülikoolide teadlaste arvamusi ei mängitaks teineteise vastu välja.
Kuivõrd sõnastuse tõttu tajus üldsus, et ülikool üritab tõde monopoliseerida, siis tundlikumad inimesed reageerisid. Ja pididki reageerima. Aga üldiselt võiks selle ebaõnnestunud sõnastusega dokumendi ära unustada.
Maarja Kruusmaa CV (48)
Abielus, kolm last
- 1989–1994 Tallinna Tehnikaülikool, automaatikateaduskond, arvutite ja arvutivõrkude eriala
- 1995–2002 Chalmersi Tehnoloogiaülikool, Departement of Computer Engineering, doktorantuur
- 2004–2007 Tartu Ülikool, tehnoloogiainstituut, infotehnoloogia vanemteadur
- 2008–… Tallinna Tehnikaülikool, infotehnoloogia teaduskond, biorobootika keskus, professor ja juhataja
- 2009–2016 Fits.me, kaasasutaja ja arendusdirektor
- 2015–... Tallinna Tehnikaülikool, infotehnoloogia teaduskond, teadusprodekaan
- 2018-... Norra Teadus- ja Tehnoloogiainstituudi külalisprofessor