Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/27/7731063t1h2c37.jpg)
- Koolis käiv tüdruk oli oma tervisemurega justkui nähtamatu.
- Haiglasse jõudis ta lõpuks lihasenõrkusega, arstid ei saanud enam aidata.
- Abi vajavast lapsest teada andmine on seadusega meie kõigi kohustus.
Tallinna lastehaiglasse sattus aasta algul põhikooliealine laps, kelle raskele seisundile ei osanud arstid esiti põhjust leida. Uuringutest selgus šokina, et väikesel tüdrukul on lõppfaasis HIV ehk aids, millesse ta arstide pingutustest hoolimata haiglas suri. Oli liiga hilja.
Traagiline lugu võib raputada meie riiklikke süsteeme, sest HIV-positiivse lapse korralik ravi kinkinuks nüüdseks elust lahkunud tüdrukule ilmselt pika elu.
Postimehele teadaolevalt sattus korralikus peres kasvanud tüdruk haiglasse ootamatu, kuid püsiva lihasenõrkusega. Nende sümptomite käes oli ta kannatanud juba kauem, ajapikku need aina süvenesid.
Ilma ravita võib HI-viirusega elada keskmiselt kümmekond aastat. Infektsiooni lõppfaas ehk aids kestab keskmiselt paar aastat ja lõpeb ravi saamata surmaga.
«See on äärmiselt keeruline ja kahetsusväärne juhtum, mida mul arstina ei ole õigus avalikkusele kommenteerida,» sõnas Eesti Lastearstide Seltsi president Ülle Einberg.
Tüdrukule haiglas tehtud kompuuteruuring näitas tema peas kummalisi koldeid, mistõttu kahtlustasid arstid algul kasvajat. Korduvate arutelude ja analüüside käigus jõuti selgusele, et lapsel on HI-viirus, mis on jõudnud viimasesse staadiumisse.
See oli suur šokk, sest tüdruku terviseandmetes polnud viirusest märkigi. Ehkki laps käis Tallinnas koolis, oli tal Soome ravikindlustus. Ka ei maininud haigust lapse vanemad.
Elu kaotanud tüdruk elas kasuperes, ta oli juba väiksena lapsendatud. Nüüd tegeldakse küsimusega, kas vanemad olid lapse haigusest teadlikud, ning kui olid, siis miks polnud laps ravi saanud. Kui selgub, et kasuvanemad olid lapse HIV-positiivsest diagnoosist teadlikud, võib see neile kaasa tuua kriminaalvastutuse.
Tallinna lastehaigla teatas, et ei saa kõnealust juhtumit kommenteerida.
Arsti juures peab käima
«See on äärmiselt keeruline ja kahetsusväärne juhtum, mida mul arstina ei ole õigus avalikkusele kommenteerida,» sõnas Eesti Lastearstide Seltsi president Ülle Einberg, kes on juhtunuga hästi kursis.
«Tahan rõhutada, et iga kroonilist haigust põdev laps peaks käima regulaarselt arstlikus kontrollis. Paljude haiguste puhul on selleks välja töötatud ravi- ja jälgimisjuhised. Pere ja raviarsti hea koostöö, pidev suhtlemine ja vastastikune mõistmine on raviprotsessi üliolulised komponendid,» rääkis ta.
Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku juhataja Kai Zilmer ütles, et neile teadaolevalt on emalt HIV-nakkuse saanud Eestis 55 last. Kõnealuse juhtumiga on kursis ka nakkuskliiniku arstid.
«HIV-positiivsed, kaasa arvatud lapsed, käivad arsti vastuvõtul vajaduse järgi, tavaliselt vähemalt kaks korda aastas. Ülevaade tervise seisundist liigub arstide vahel ja süsteemides ettenähtud korras, kuid selle diagnoosi stigmatiseerituse tõttu ei soovi paljud patsiendid (sealhulgas laste vanemad) diagnoosi avalikuks tulekut,» rääkis ta.
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse asendushoolduse valdkonna juht Nadežda Leosk tunnistas, et pärast lapsendamist ei tehta järelevalvet. Piisab sellest, et lapsendamisele eelneb perede põhjalik hindamine, ettevalmistamine ja toetamine.
«Küsimus ei ole lapsendamises, vaid lapse abivajaduses ja selle õigeaegses märkamises. Lapsendamine on õiguslik toiming, mis loob lapsendaja ja lapsendatu vahele vanema ja lapse õigused ja kohustused. Seega on lapsendatud lapse puhul tegemist n-ö tavalise lapsega ja tavalise perega, kus meil ei ole õigust eeldada, et pere ei saa hakkama või seda peret peaks lastekaitse igaks juhuks kontrollima,» lausus ta.
Leosk kinnitas, et last lapsendada soovivale perele edastatakse alati kogu teadaolev lapse tervist puudutav info. Vajaduse korral tehakse lisauuringuid.
«Krooniliselt haige laps vajab arusaadavalt meditsiinilist abi ning igasuguse haiguse süvenemist tuleb ennetada,» nentis ametnik.
Abivajajast tuleb teatada
Küll aga lasub põhiline vastutus siin lapsevanemal. «Kui lapsevanem ei järgi arsti soovitusi ning lapse tervisemure seetõttu süveneb, on tegemist abi vajava lapsega lastekaitseseaduse mõistes,» selgitas Leosk.
Samas täpsustati 2016. aastal lastekaitse seaduses, et abi vajavast lapsest teavitamine on kõigi kohustus ning lapsest tuleb viivitamata teatada kohalikule omavalitsusele või lasteabitelefonil 11 6111. See tähendab, et ka arstil peaks olema kohustus teavitada kohalikku omavalitsust kroonilise haigusega lapsest, kui viimane ei tule korralisele läbivaatusele. Konkreetse juhtumi puhul alles selgitatakse, kas keegi teadis, et laps võib olla või on HIV-positiivne.
Eestis koondab lapsendajaid MTÜ Oma Pere, mille tegevjuht Inna Klaos kuulis traagilisest juhtumist Postimehelt. «Kui lapsendaja on avatud ja räägib ise, milliseid muresid tal on lapse tervise või käitumise kohta, siis me oskame juhendada. Näiteks teame juhtumit, kus lapsel oli C-hepatiit, laps sai ravi ja kõik on korras. Kui lapsendaja varjab, siis meie ei saa aidata,» rääkis naine, kes tõi esile, et neil on kokkupuude umbes 200 lapsendajaga.
«Väga tihti inimesed lapsendavad ja pärast kaovad. Mina arvan, et iga lapsendajate pere peaks ametnike või Oma Perega suhtlema ligi kaks aastat,» sõnas Klaos, kes on samuti lapsendaja. MTÜ tegevjuhi sõnul on ühest küljest hea, et kasulast võetakse pärast lapsendamist kui bioloogilist last, teisest küljest võivad lapsendajad vajada suuremat tuge, aga tema hinnangul ka ehk kontrolli.
«Vanemad läbivad enne küll kontrolli, aga kui laps tuleb perre, siis muutub pereelu sada protsenti. Lapse taust ei ole nii hästi teada. See ei ole ju sama laps, keda oled üheksa kuud oma kõhus kandnud,» rääkis Klaos. MTÜ Oma Pere korraldab grupinõustamist ja mentorlust.
«Need, kes on huvitatud, kasutavad võimalusi, aga neist, keda ei huvita, me ei teagi,» ütles MTÜ tegevjuht, kuid toonitas, et lapsendajad saavad kohe teada, kui laps põeb mingit haigust. Tema teab kahte lapsendatud last, kes saavad HI-viiruse ravi.
Viimati suri Tervise Arengu Instituudi registri põhjal laps aidsi 2015. aastal (mullused andmed registrist veel puuduvad). 2015. aastal suri üks laps vanuses 5–9, 2008. aastal suri üks laps HIV-tõvesse enne aastaseks saamist ning 2007. aastal suri üks laps vanuses 15–19.
Väikesed HI-viiruse kandjad
- Mullu diagnoositi Eestis 219 uut HIVi juhtu, millest naiste osakaal oli 33 protsenti. Nakatunuid vanuses 15–19 eluaastat oli kaks, nooremaid polnud.
- 2016. aastal diagnoositi HIV kolmel noorel vanuses 15–19 aastat, 2015. aastal ühel lapsel vanuses 5–9 ning viiel noorel vanuses 5–19 eluaastat.
- Kõige rohkem diagnoositi HIV-nakkust noorte hulgas 2001. aastal, kui viirusega nakatus 528 noort vanuses 15–19, 31 last vanuses 10–14 ja kolm vastsündinut.
- Aastatel 2000–2017 on HI-viirust diagnoositud 49 lapsel vanuses 0–4 aastat, neljal lapsel vanuses 5–9, 63 lapsel vanuses 10–14 ja 1668 noorel vanuses 15–19 aastat.
- Viimasel kolmel aastal ei ole olnud ühtegi juhtumit, kus viirus oleks emalt lapsele levinud.
Allikas: terviseamet
Lastekaitse Liidu juhatuse liige Tõnu Poopuu: vajame kogu ühiskonda hõlmavat võrgustikutööd
/nginx/o/2018/03/27/7731363t1h8a8c.jpg)
Kurb on lugeda, et üks noor inimene on kaotanud elu haigusele, mida tänapäeval liigitatakse pigem krooniliseks ja peetakse ravimitega kontrolli all hoitavaks.
Lapse tervis peaks olema spetsialistide järelevalve all, alustades esmatasandi arstiabist – regulaarsetest usalduslikest kontaktidest perearstiga. Lisaks jälgivad kooliealist last kindla süsteemi alusel kooliõed. Varem arstide poolt süsteemi sisestatud infot saavad tervishoiuspetsialistid lugeda e-tervise vahendusel.
Seega peaks ÜRO lapse õiguste konventsioonis märgitud lapse õigus saada haigestumisel parimat arstiabi olema justkui täidetud. Puudu jääb sageli märkamisest ja sellele järgnevast julgusest sekkuda. Kuna lapsevanemate vanemlikud oskused ja suutlikkus elus ette tulevate probleemidega hakkama saada on väga erinevad, on spetsialistidel võimalik lapsevanemaid abistada nii vanemliku vastutuse võtmisel kui ka sellega toimetulekul. Ka on igal tervishoiutöötajal, märgates lapsega mitte toime tulevat vanemat, lastekaitseseadusest tulenevalt suisa kohustus informeerida kohalikku lastekaitsespetsialisti.
Lastekaitse Liit on ka oma varasemates väljaütlemistes rõhutanud, et lapse heaolu nimel tuleb peale vanemate ka teistel lapsega kokku puutuvatel täiskasvanutel, nagu õpetajatel, rühma- või klassikaaslaste vanematel, kooli meditsiiniõel, lastekaitsetöötajal, naabritädil, perearstil või miks mitte ka nurgapealse piimapoe müüjal, teha koostööd. Seda mitte pelgalt suusoojaks või võrgustikutöös ettenähtud dokumentide täitmiseks – iga täiskasvanu peaks ka päriselt märkama ja lisaks märkamisele abi vajavast lapsest ka teada andma.
Kuhu ja kellele? Näiteks ööpäevaringsele lasteabitelefonile 11 6111.
Iga lapsega kokku puutuv spetsialist peaks julgema võtta vastutust, vaatama veidi kaugemale oma ametipädevusest ja suhtlema teise spetsialistiga, kes saab lapse huvide eest seismisele kaasa aidata. Vaid kogu ühiskonda hõlmava võrgustikutöö tulemusena saame seista nende laste huvide eest, kelle vanemad ei saa või ei suuda seda mingil põhjusel ise teha.
Vereülekandest keeldumine lõi pretsedendi
Eesti tuntuim lapse ravimata jätmise juhtum on paarikümne aasta tagune sündmus, kui Jehoova tunnistajatest lapsevanemad keeldusid oma reesuskonfliktiga sündinud lapse vereülekandest, mistõttu beebi suri kolm päeva hiljem. Kohus mõistis kriminaalsüüdistuse saanud lapsevanemad õigeks.
Jehoova tunnistajate Viktoria ja Nikolai Melnitšenko traagiline lugu oli üks 2001. aasta kohtu-uudiste peateemasid. Nimelt oli Melnitšenkodel sündinud 4. juulil 1997 haiglas reesuskonfliktiga tütar, kelle elu päästnuks meditsiiniliselt lihtne protseduur – verevahetus.
Tõsiusklikud vanemad ei lubanud oma lapsele haiglas vereülekannet teha, põhjendades seda oma usuliste veendumustega. Melnitšenkode tütar suri haiglas kolm päeva hiljem ja Põhja ringkonnaprokuratuur esitas abielupaarile kuriteosüüdistuse surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu.
Melnitšenkode seisukoht oli, et nende laps ei surnud mitte toimumata jäänud vereülekande, vaid raske terviserikke tõttu. «Jehoova tunnistajad usuvad, et veri on jumala silmis püha,» põhjendas Jehoova tunnistajate seisukohta toonane suhtekorraldaja Tanel Kaljulaid. «Piiblis on kästud hoiduda vere eest. Jehoova tunnistajad nõustuvad 99,9 protsendiga ravimeetoditest ning nad otsivad parimat arstiabi. Ainuke, millest nad keelduvad, on allogeenne veri.»
Toona prokurörina töötanud Margus Kurm toetus kohtus ekspertide seisukohale, et verevahetus võimaldanuks lapse täielikku tervenemist. Ehkki seaduse järgi ähvardanuks Melnitšenkosid kohtus kuni kolmeaastane vangistus, taotles prokurör kohtus lapsevanemate reaalse karistuseta jätmist ja käendusele andmist.
Tallinna linnakohus (praegune Harju maakohus) mõistis Melnitšenkod 2001. aastal kuriteo koosseisu puudumise tõttu täielikult õigeks. Prokurör loobus otsuse edasikaebamisest.
Juhtumi tulemus oli, et Eestis seadustati olukord, kus arstid peavad andma lapsele elutähtsat arstiabi isegi juhul, kui vanemad on selle vastu. Alates 2010. aastast kehtib Eestis seadus, mis võimaldab arstil saada lapse tervise huvides üheks või paariks protseduuriks lapse erieestkostjaks, kes on nendeks protseduurideks otsustusõiguselt eespool ka lapse bioloogilistest vanematest.
PM