Eile pärast ligi 20 Tartu vanglas veedetud aastat vabadusse pääsenud Anatoli Nikolajev sai küll presidendilt armu, ent jääb seaduse järgi alatiseks süüdi nelja inimese tapmises. Presidendi kantselei selgitusel ei tähenda armu andmine, et riigipea annaks hinnangut langetatud kohtuotsusele.
Postimees küsis presidendi kantseleilt, millistel kaalutlustel Nikolajevile armu anti. «Kõik armuandmised on äärmise hoolikusega kaalutud ja kaalutletud ja Vabariigi Presidendile annab seejuures nõu komisjon, kuhu kuuluvad ka riigikohtu ja riigiprokuratuuri esindajad,» vastas kantselei pressiesindaja Mailin Aasmäe.
Nikolajev on pärast oma süüdimõistmist Kohtla-Järve linnakohtus 1999. aastal järjepanu kinnitanud, et istub vangis süütuna. 2012. aastal ilmus Eesti Ekspressis artikkel, milles ajakirjanik jõudis juhtumi materjale uurides järeldusele, et tõenäoliselt istub Nikolajev vangis süütult ehk tema süü kohta tõendeid tegelikult pole.
Avalikkuse survel võtsid kohtud asja uuesti üle vaadata, kuid riigikohus jättis 2014. aastal Nikolajevi kaebuse rahuldamata ehk süüdi nelja inimese mõrvas. Kolleegium leidis, et uusi asjaolusid ei ole ajaga ilmnenud, mistõttu pole alust asja uuesti läbi vaadata. Kas kohus eksis?
«Armuandmisega ei anna president hinnangut kohtuotsusele,» rõhutas presidendi kantselei pressiesindaja ja lisas, et rahvusvahelise tava järgi on see riigipea otsustus, mida ta võib teha inimlikel kaalutlustel. Seega ei andnud president ka hinnangut sellele, kas Nikolajev istus 20 aastat süütuna vanglas või mitte.
Armuandmispalvete läbivaatamise korra kinnitas 1997. aastal president Lennart Meri. Selles seisab: «Armuandmise eelduseks on asjaolu, et süüdimõistetu on oma süüd mõistnud ja kahetseb toimepandud kuritegu.»
Kuigi presidendi kantselei Nikolajevi armuandmispalvet välja ei andnud, sest see sisaldab inimese eraelu puudutavaid andmeid, näitab BNSi uudisteagentuuri valduses olev Nikolajevi detsembris kirjutatud armuandmispalve tekst, et mees süüd omaks ei võtnud.
«Ma kinnitan Teile, et olen väärt seda, et surra vaba mehena, sest ma ei ole kunagi kedagi tapnud, ma ei kuulu siia ja ma ei vääri seda alandust – surra vanglas. Minu ainus süü oli, et ma ei suutnud, ei osanud tõestada enda süütust, kuigi ma tõesti üritasin,» kirjutas Nikolajev.
Postimehega vestelnud õiguseksperdid jäid eriarvamusele, kas president tohib armu anda ka siis, kui inimene süüd ei tunnista. «Seda korda ta peaks ikkagi järgima. Ma millegipärast arvan, et Nikolajev võis avalduses ka kahetseda oma tegu hoolimata sellest, et avalikult ta kogu aeg väidab, et ta ei ole seda toime pannud, ja ausalt öeldes ma kipun seda ka uskuma, et ta ei ole seda toime pannud,» rääkis Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jaan Ginter.
«Armu andmise tavalise tava järgi lähtutakse sellest, et inimene võtab teo omaks. Teisalt on see asi nii kaua veninud ja olen isegi oodanud, et riigikohus leiab mingi muu lahendi ja riigikohus ei leidnud ning nüüd jõudis asi presidendi kätte. Kui kohtul ei olnud õiguslikku vormi, mismoodi asjale tagantjärgi kallale minna, siis presidendil on see õiguslik alus olemas. President ei pea nõustuma ka oma nõuandva koguga,» lisas Ginter.
Kohus mõistis Nikolajevi eluks ajaks vangi 1998. aasta aprillis Kohtla-Järvel ühes Põhja allee korteris toimunud nelikmõrva eest. Süüdistuse järgi tulistas ta korteris surnuks oma elukaaslase Jelena Erlichi (39), Alla Berdikova (36), Andrei Ovtšinnikovi (28) ning viimaseid kuid lapseootel Tatjana Tširkova (25).
Nikolajevi enda sõnul peteti politseis temalt nn puhtsüdamlik ülestunnistus välja.