Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/05/22/593408t1h93a9.jpg)
Ühtsusetus Gruusia sõja puhkemise ajal, osa liitlaste jalalohistamine Afganistanis ja enamiku liitlaste kõrvalehoidmine Liibüast näitab, et NATO pole oma parimas vormis, tunnistas Postimehele Kurt Volker, USA endine suursaadik alliansi juures.
Kui te võrdlete seda NATOt, kus teie töötasite, praeguse NATOga, siis kui palju see allianss on muutunud?
Alustasin tööd NATOs 1998. aastal. See oli NATO, kus oli palju solidaarsust. Läksime Kosovosse ÜRO resolutsioonita. Korraldasime õhust pommitamise, et sundida serblased kosovolaste väljaajamist lõpetama. Toona eeldati, et NATO-l peaks olema oma seisukoht. Mistap oli lihtne pidada läbirääkimisi ja öelda, et see on meie seisukoht.
2008. aastal läksin NATOsse tagasi suursaadikuna ja olin šokeeritud, kui palju NATO on muutunud. Mingit NATO seisukohta polnud seal tundagi.
Saabusin [NATO peakorterisse Brüsselis] just hommikul pärast seda, kui Venemaa oli tunginud Gruusiasse, ning õhtul pidi olema peasekretäri ja Gruusia esindaja pressikonverents.
Tõstatus küsimus, milline on NATO seisukoht. Inimesed polnud seal asjast huvitatud: miks peaksime midagi ütlema, meil pole aega avalduse tegemiseks, peame selle küsimusega pöörduma oma pealinna poole, kuid tegelikult me seda ei taha teha. EL tegeleb asjaga ja [toonase ELi eesistuja Prantsusmaa presidendi Nicolas] Sarkozy on Moskvas venelastega kõnelusi pidamas ning me ei peaks ELi õõnestama.
Seal räägiti sellest, miks NATO ei peaks midagi tegema.
Miks me ei võinuks teha lihtsalt avaldust: lõpetage sõdimine, tehke vaherahu, tõmbuge tagasi sinna, kus te olite 6. augustil, toetame ELi läbirääkimisi? See olnuks lihtne, aga keegi ei suutnud kokku leppida. Seepärast rääkis peasekretär lõpuks ajakirjanikega ilma igasuguse kokkuleppeta.
Sõjaliste operatsioonide puhul oli Kosovos või Bosnias eeldus see, et kui me sellega tegelema hakkame, võtame asja tõsiselt ja võidame. Jätkame seni, kuni saavutame oma eesmärgid ja kõik liikmesmaad osalevad.
Juba Afganistanis oli raske saada rahvast panustama. Mõned liitlased ei pannud kunagi proportsionaalselt oma osa mängu, teised küll tegid seda, kuid piirangutega vägedele, mistap need polnud kasutatavad või olid kasutatavad ainult teatud viisil.
Nüüd on NATO-l operatsioon Liibüas, kus me kokkuleppe kohaselt osaleme. See näeb hea välja ainult paberil – et kaitseme tsiviilisikuid. Ainus viis oma rahva kallal relvajõude kasutava [Muammar] Gaddafiga hakkama saada on rahvas sellest välja tuua, kuid režiimimuutus pole selgelt selle NATO missiooni osa.
Isegi selles piiratud missioonis osaleb vaid viis või kuus riiki, ülejäänud teatavad, et nad ei osale.
Kõige tipuks ütlevad Ameerika Ühendriigid, et nemad seda ei juhi – see on eurooplaste asi. Fraas, mida USA NATO-le esitab, on väga murettekitav, see viitab, et me pole NATOs, NATO on eurooplased. See on osaliselt halb ka seepärast, et eurooplased teevad sedasama – nemad ütlevad, et NATO, see on ameeriklased.
Naaseme Euroopasse. Kui tõsiselt võime võtta seda, kui Venemaa president Dmitri Medvedev NATO-le naeratab? (Intervjuu on tehtud mõni päev enne Medvedevi möödunudnädalast etteastet – toim.)
Venemaa tahab, et NATO annaks neile koha laua ääres, austaks Venemaa mõjupiirkonda, ei avaldaks Venemaale milleski sisepoliitikat puudutavat survet ning siis võib-olla servaaladel teeks mõnes küsimuses koostööd. Ja ei paigutaks mingit sõjalist infrastruktuuri Venemaa kõrvale, sealhulgas raketikilpi. Arvan, et need on asjad, mida Venemaa tahab.
Põhimõtteliselt naeratab Medvedev sellepärast, et neid asju ta saabki. Ta on õnnelik.
Meie oleme õnnelikud seepärast, et arvame, et me ei anna talle neid asju. Meie – USA – või meie – NATO – ütleme, et teeme koostööd valdkondades, kus meil on ühiseid huve, tõstatame küsimusi kohtades, kus me ei nõustu venelastega, ning läheme ikka raketikaitsega edasi ja Venemaal vetoõigust pole.
Räägime ühes liinis ja tema mõtleb teises liinis. Jätkame paralleelselt ja inimesed teevad tõsist tööd, et see ummikusse ei jookseks.
Venelased ei taha, et räägiksime Gruusiast, nad ei tule Gruusiast välja, nad ei taha rääkida Euroopa tavarelvastuse vähendamise lepingust, nad ei taha raketikilbi osi Poolasse, nad tahavad NATO raketikilbi süsteemi osas täielikku vetoõigust, nad tahavad kõiki tehnilisi andmeid. Ausalt öeldes seda kõike ei juhtu, mistap venelased pettuvad ja see koostöö tõenäoliselt hääbub.
Kas NATO on siis langusteel või lihtsalt üleminekuperioodis? Uue strateegilise kontseptsiooni järgi tundub, et tehakse igasuguseid asju, isegi tsiviilvaldkonnas, sest Afganistanist on õpitud, et tsiviilorganisatsioonid pole alati vajalikul tasemel.
Jah, strateegiline kontseptsioon ütleb, et NATO teeb kõike. Samas kärbivad kõik oma kaitse-eelarvet, tõmbavad oma väed Afganistanist välja, keegi ei panusta NATOsse tsiviilvõimekusega – olgu see siis küber- või tõelised tsiviilasjad, nagu politseivõimekus.
Suur lõhe on selle vahel, mida strateegiline kontseptsioon ütleb ja mida riigid tegelikult teevad. Leidub ka neid, kes ei sea esikohale mitte NATO reformimist, vaid pigem näeksid juhtkohal ELi või mitte midagi. Mulle teeb muret Saksamaa positsioon, millega nad tunduvad olevat mitte millegi tegijate paadis. Nad tahavad, et EL oleks tegija, kuid nad ei tee ka selles vallas tegelikult midagi.
NATOs on praegu probleeme. Strateegiline kontseptsioon pidi neist rääkima ja nendega tegelema, kuid tegelikult ei murdnud see üle poliitilise lävendi, et saavutada riikidelt reaalne pühendumine.
Hoolimata tõsiasjast, et NATO on sügavalt seotud Afganistani ja Liibüa ja hulga teiste asjadega, pole see liikmesmaade rahvaste poliitiline tahe. Kuni me pole seda küsimust lahendanud, on meil väga nõrk ja killustunud NATO.
See kõlab murettekitavalt.
Õnneks peaksin siia veel midagi lisama.
On murettekitav, et pole tugevat allianssi, millel on head ressursid ning mis on pühendunud samadele asjadele, mida ütleb hea strateegiline kontseptsioon.
Asja teine pool on aga see, et praegu ei seisa me silmitsi eriti tõsise ohuga NATO riikide territooriumile. Kui oleks oht, muutuks võib-olla NATO vastus. Kuid praegu pole Venemaa tegelikult oht NATO riikidele. Isegi mitte Eestile, kellel, ma tean, on oma ajalugu Venemaaga.
Liibüa ja Afganistan on missioonid väljapoole, nad ei tule meie territooriumile. Mistap ühtpidi on olukord murettekitav, aga teisalt ei ole ähvardav.