Alustame Taavi Aasa süüdistusest, et IRL tahab tasuta ühistranspordi ära keelata. Ei taha ja ei soovi – me aktsepteerime ühiskondlikku soovi saada «tasuta» ühistransporti, kui ühishüve, mis on leidnud elanike vaikiva heakskiidu.

Kõik teavad samas, et tasuta lõunaid ei ole, kuigi Tallinnas on bussi- trammi- ja trollisõit linnaelanikule tasuta ja sellele on lisandunud ka Elroni rong. Keegi maksab linna kehvavõitu, kuid siiski tasuta bussisõidu niikuinii kinni. See keegi, kes Tallinna tasuta ühistranspordi kinni maksab, on lisaks Tallinna maksumaksjale teised Eesti inimesed, eeskätt lähivaldade elanikud, aga ka need Tallinna elanikud, kes küll linnas elavad, kuid ajavad oma asju peamiselt autoga – paraku enamik neist töö- ja pereinimesed, kelle liikumistrajektoor on ammuilma kaugenenud Tallinna 70-ndatest pärit põhimarsruutidest.

Täna toimiv Tallinna ühistransport, pealinlastele jagatav «tasuta» teenus on pannud teiste linnade-valdade elanikud mõttetult ebavõrdsesse seisu. Nüüd tulistab linnapea järgmise padruni ja süüdistab, et IRL on vaenulik üle-eestilisele «tasuta» ühistranspordi plaanile. See on järjekordne valesüüdistus, IRL ei ole vastu tasuta ühistranspordi, vaid selle plaani vastu, mida majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis praegu üle riigi kirvega kurge taga ajades plaanitakse, mis ei arvesta kohalikke eripärasid ja on taas kaldu tõmbekeskuste, eelkõige Tallinna ja Harjumaa poole. Kui suvest majandus- ja kommunikatsiooniministri «tasuta» bussisõit kehtestatakse moel nagu täna ministeeriumi plaan ette näeb, siis juhtub sama – vaesemate piirkondade maksumaksjad hakkavad üleval pidama Tallinna lähiümbruse bussiliine ja ääre-alade eluolu jääb taas tähelepanuta. Mulle paistab, et inimesed ei ole veel läbi hammustanud, et selle plaani rakendudes ei saa Viljandi inimene tasuta Tallinna sõita ja ka Tallinnas ei saa ta tasuta sõita. «Tasuta ühistransport» rakendub maakonna siseselt ja sedagi mitte ääre-alade, vaid tõmbekeskuste kasuks.

IRLi: las maakondade ühistranspordikeskused ise otsustavad

IRL on avalikult öelnud, et me oleme nõus ettepanekuga, et tasuta sõidu õiguse saavad kõikjal Eestis alla 19-aastased õpilased, et pääseda kodust kooli ja tagasi, ükskõik, kus kohas nad asuvad ning pensionärid ja puuetega inimesed. Ülejäänutelt piletiraha küsimise peaksid otsustama maakondlikud ühistranspordikeskused.

Ühistranspordi dotatsioon on seni arvestatud eelkõige nendele piirkondadele, mis on hõredamalt asustatud ja kus liikumine on kallim. Aidata tuleb just selliseid piirkondi, mitte neid kohti, kus transpordivõrk on tohutu ja seda on veel dubleeritud raudteega. Ministri väljapakutu on täielikult maaelu ja regionaalpoliitika vaenulik, sellist skeemi pole mõistlik rakendada.

Miks peaks doteerima näiteks Tallinna–Keila bussiliini, kui selle kõrval sõidab riigi doteeritav rong? Siis koliksid inimesed rongilt bussile, mis tähendaks, et liinile tuleb tuua veel rohkem busse ja maksta veel rohkem dotatsiooni. Mis mõte on tuua rongist ära inimesed, kuhjata raha Harjumaale ja tekitada veel suurem nõudlus dotatsiooni järele? See oleks täiesti vale.

Eraettevõttes me sellist korruptsiooni ei näeks

Tallinna linnavalitsus on alates Savisaarest ehitanud riiki riigis, kus kehtivad omad seadused ja normid. Mõtlev inimene saab aru, et selliselt tegutsemine ei taga linna «tasuta» teenustele parimat kvaliteeti ega ole ka kuluefektiivne. Linnavalitsus ei pea olema igas ettevõttes omanik ja ise pakkuma kõikide linnas vajaminevaid teenuseid. Kõnealune TLT korruptsioonijuhtum oleks suure tõenäosusega olemata, kui see äriühing kuuluks kas osaliselt või tervikuna erakätesse. Just omaniku range ja heaperemeheliku suhtumise puudumine loob linnale kuuluvates ettevõtetes korruptsioonile soodsa pinnase. Keegi ei segaks Tallinnal ka kommertsalustel bussiliikluse doteerimise jätkamist, kuid ilma varastamise ja korruptsioonita.

Probleem on selles, et Tallinna ühistranspordi liinivõrk on ajale jalgu jäänud ega motiveeri inimesi ühistransporti autode asemel kasutama. Täna tuleks uuendada liinivõrku selliselt, et ümberistumised oleksid sünkroonis ning ühistranspordiliinid ja -rajad ulatuksid ka linna piirini, liinivõrgu arendamisel toimuks mõistlik koostöö ka naaberomavalitsustega.

Kuigi linnastumine toimub kogu maailmas, ei tähenda see, et me ei peaks püüdma seda protsessi suunata ning igal pool Eestis inimväärset elu edendada. Suur ja jõukas pealinn imeb täna aga kõike endasse – mesikeelsed  lubadused ja lennukilt raha külvamine ei muuda paremaks ei pealinlase enda ega kellegi teise elu. Küll aga suurendavad tühjalt kõlisevad lubadused veelgi ebavõrdsust pealinna ja ülejäänud Eesti vahel. Tegelikult me ju ei taha, et meil oleks üks pealinn, üks riik ja üks linnapea, kes meelevaldselt hüvesid külvab, vaid tegus Eesti, mille igas nurgas on hea elada.