/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
Eesti on jõudnud väga kahtlase piirini, mille taga on varakate ja mõjukate peaaegu täielik karistamatus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
Ivan Makarov: millal tõugatakse Tallinna peremehed kuldse peldikupoti pealt maha? (44)
/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
9. aprill 2018, 13:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna linnapea Taavi Aas teatas mõni aeg tagasi Tallinna TV saates «Linnapeatund», et Tallinna Linnatranspordi ASi nõukogu esimehena astub ta ametist tagasi. Aas märkis, et sai nõukogu esimehena sisekontrolli töö tulemustest teada «vahetult enne sündmust». Täpsustades, et «kripo (keskkriminaalpolitsei – toim) tuli mulle üllatusena», ja lisades mõne aja pärast: «See, et asjad seal korrast ära on, see polnud mulle üllatus.»
Kas pole armas: sai teada vahetult enne, aga aimas juba ammu ette. Et toimub midagi kahtlast, ei olnud üllatus – hoopis kripo oli üllatus. Et kuidas nad siis nii äkki...
Lamborghini, Hummeri ja angaaritäie mootorrataste äravedu karavanidega aneb meenutama filme sõjasaakidest, Viktor Janukovõtši autokogu ja WCd ning sunnib ka otse küsima: millal avastatakse ja konfiskeeritakse Tallinna peremeeste kuldne peldikupott?
Aas nentis, et tema juhitud nõukogu tegeleb strateegiliste küsimustega, ent «kui tagantjärgi tark olla, oleks võinud mõnele asjale rohkem tähelepanu pöörata». Kas tõesti? Näiteks mõnele pihtapandud miljonile? Kas pealinna juht, kes on oma põhikohal niivõrd vähe hõivatud, et trügis lisaks veel ka kuldseid mune muneva kana eesistujaks kukeks, ei peaks olema tark mitte tagantjärele, vaid ikkagi etteruttavalt?
Probleem pole mitte konkreetses isikus, praegusel juhul Aasas, kes loomulikult ei kuulnud, ei näinud ja ei vastutagi, vaid natuke aimas ja pisut üllatus – probleem on süsteemis, mille on loonud ennast Eesti seadustest lahti siduda lubanud ja oma sõna ka pidanud Edgar Savisaar.
Tema impeeriumi üle võtnud aatekaaslased ei pane ühtegi maksumaksja sundrahastatavat eneseupitamise projekti kinni, nad ei kanna seaduslikku ega moraalset vastutust mitte millegi eest, loovutades vahetevahel näljastele seadusehuntidele mõne patuoina. Võtmefiguurid taandavad ennast halvimal juhul rüütellikult ise, seda enam et on, kuhu taanduda.
Isikukultus on kergesti ülekantav
Probleem on tõesti süsteemis: ajast, kui «Linnapeatunni» eelmine peremees ütles iga kord, et «siin ma nüüd siis jälle olen», pole midagi muutunud – ainult esineja nimi. Nagu muistegi helistavad saatesse härdad mutikesed, kes kiidavad linnapead ja tema suurepärast tööd; ainult anonüümne, kuid tuttava häälega püsikunde Neeme Lall ei helista oma Hispaaniast või kus iganes ta praegu viibib.
Sisuliselt pole midagi muutunud: lihtsalt vahetati üks jumal ja juht teise, vähem atraktiivse, kuid samaväärse vastu. Nagu märkis üks tuntud Venemaa politoloog, Venemaalgi pole küsimus üldsegi mitte Vladimir Putinis, kuna tema isikukultus on kergesti ülekantav: kui homme vahetatakse Putin kasvõi Sergei Šoigu vastu ja pannakse telekanalid vastavalt tööle, siis nädala pärast nõretab kogu rahvas armastusest Šoigu vastu, vaimustub tema kangelaslikust lapsepõlvest, tema leitud amforatest ja imestab, et «kuidas me siiani ilma Šoiguta elada saime».
Nagu märkis üks tuntud Venemaa politoloog, Venemaalgi pole küsimus üldsegi mitte Vladimir Putinis, kuna tema isikukultus on kergesti ülekantav.
Eesti on jõudnud väga kahtlase piirini, mille taga on varakate ja mõjukate peaaegu täielik karistamatus. Kui asjal Harley-Davidsonide äravedamiseni areneda lubanud juht ei ole seaduse silmis selles olukorras tõesti süüdi, siis ühiskonna ja valijate ees peaks ta ju ikka kandma mingisugustki moraalset vastutust, et Eesti pealinna juhina ei tuleks tal edaspidi aina hullemaid asju aimata ja siis üllatuda, ning koos temaga kogu rahval võpatada ja siis tülpinult käega lüüa.
Mõnes tõsiselt võetava demokraatiaga riigis ei vabastata patustanud juhte vastutusest, olgu nad nii mõjukad kui tahes. Lõuna-Korea endine president Park Geun-hye mõisteti televisioonis otse üle kantud kohtuistungil süüdi võimu kuritarvitamises ja väljapressimises ning talle määrati 24-aastane vanglakaristus.
Kandku sellist kohtuistungit meil Eestis üle kasvõi PBK.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.