Jüri Kolk: hunt karjas!

Jüri Kolk. Foto: Sille Annuk

Aastal 2013 kirjutasin oma Facebooki seinale jutukese kurjade kavatsustega kollist, kes hakkas mind, väikest ja füüsiliselt nõrka luuletajat, tänaval jälitama. Püüdsin teda maha raputada, aga ta püsis mul koduni kannul, kutsus sõbra appi ja koos hakkasid nad mu majja sisse murdma. Mu loo minategelane helistas häirekeskusse, aga talle vastati, et ta peaks proovima olukorra ise lahendada. Ja kui siis too ennast kujundlikult väljendas, pilgati – ohhoo, selle lause olete te küll kuskilt pihta pannud, või kes teil seda nii kenasti sõnastada aitas?

Jutuke osutus üsna populaarseks, seda jagati ja kiideti. Minuga võttis ühendust koguni ühe kõmu-uudistega sinasõprust pidava ajalehe reporter, kes tahtis juhtunu kohta detailsemat infot. Sellest oleks saanud päris korraliku artikli! See reporter, nagu veel mõnigi selle jutukese lugeja, suhtus minu muresse väga tõsiselt. Niisugune asi ei ole ometi mõeldav, sellist asja ei või sallida. Mõelge ise – inimene on hädas, aga need, kes peaks abi saatma, hakkavad teda mõnitama. Ülim ebaõiglus! Olen nende inimestega selles küsimuses nõus.