Vaba Lava, Tallinn Music Week, Ideejazz ja mitmed muud kultuurialgatused, mis on mujal Eestis end tõestanud, laienevad järgemööda piirilinna. Käiks nagu suur Narva kultuuristamine, aga kelle jaoks?
Lisaks kandideerib Narva ka tiitlile Euroopa kultuuripealinn 2024. Ühest küljest on loogiline, et suursündmused viiakse ühte Eesti suurimasse linna, kuid kui palju tegelikult teab üks Tallinna või Tartu elanik praegusest Narva kultuuriprogrammist? Ning kas kohalikud on üldse uutest kultuurisündmustest huvitatud?
Narvas on aastas sadu kultuurisündmusi, alustades kontsertidest ja etendustest ning lõpetades näitustega. Arvamusfestivalile sarnase Narva arutelupäeva Bazar juht Valeria Lavrova ütleb, et kuigi Narvas on kultuuri juba mõnda aega tehtud, siis mujale Eestisse see ei jõua. «Suurepärane, et Eesti kultuur tuli siia, aga juba 25 aastat näitame linnas seda, mida loome. Kas 25 aasta jooksul on keegi tahtnud seda näha? See istub linna sees!» sõnab ta.
«President käis ja vähemalt nüüd teatakse, et president on Kersti Kaljulaid. Varem arvati, et Putin.»
Kuidas Arvamusfestivalist Bazar sai
Lavrova teab väga hästi, mida tähendab uue sündmuse algatamine kogukonnas. Tõenäoliselt on vähe neid, kes panid tähele, et 2015. aastal proovis muidu tuhandeid külastajaid võõrustav Arvamusfestival teha kaks katset kolida Narva. Nimekate kõnelejate seas olid nii Indrek Tarand, Siim Kallas, Marina Kaljurand ja teised, kuid vaatamata neile jäid külastajanumbrid piisavalt kasinaks, et festivali enam kolmandat korda korraldama ei asutud.
/nginx/o/2018/04/18/7795060t1h8312.jpg)
Kuna kohalikud ise ütlevad, et Eestimaa hakkab narvakate jaoks alles 60 kilomeetrit pärast Narvat, tundub, et Arvamusfestivali katse jäigi just Kohtla-Järve juurde kinni. Narva inimeste jaoks jäid kaugeks Arvamusfestivali sümbol ja kutsuv polnud ei sündmuse toimumise aeg ega koht.
«Arvamusfestival on väga suurepärane üritus, aga siin on natuke teine linn, teistmoodi suhtumine. Need reeglid, mis mujal töötasid, ei töötanud Narvas,» ütleb Lavrova.
Aasta läks mööda ja peale seda, kui Lavrova sai aru, et Arvamusfestivali tegijad ise uut katset enam ei tee, korjas ta maha kukkunud idee ise üles. Arvamusfestivalist kujunes välja Bazar, mis toimus tänavu aprillis Narvas teist korda. Tema sõnul proovitakse nüüd neli korda aastas Bazari raames arutleda teemadel, mis on kohalikus kogukonnas aktuaalsed ja olulised. Lavrova arvates paljudele sõna bazar ei meeldi, kuna vene keeles on sellel veel mitu tähendust. «Aga provokatsioon töötab ja kõik teavad, mida see tähendab,» ütleb ta. Seekord tuli üritusele üle 50 linnakodaniku.
Üks käimasolevatest katsetest Narva tükike Eestit tuua on Vaba Lava teatrihoone. Vaba Lava on Tallinnas tegutsenud 2014. aastast ja eestlastele võrdlemisi tuttav. Mõned Narva kohalikud on aga kahtleval seisukohal.
Vaba Lava lootus
«Puhas finantsprojekt,» ütleb Mart Pung, neljandat põlve Narvas elav pensionär. Ka Lavrova hinnagul on Vaba Lava puhul tegemist ettevõtlusega. «Kui keegi ei tarbi, siis muudetakse pakkumist. See, mida Peterburis, Euroopas pakutakse, tuuakse siia, see on äri.»
Narva keskraamatukogu juhataja Maritsa Orti sõnul sõltub Vaba Lava tulevik sellest, kes hakkavad majaga opereerima: «Kes on need inimesed, missugused on ärihuvid ja lootus on, et sinna tuleb külastajaid.»
Narva pikaajaline elanik Gleb Štšenov leiab samuti, et Vaba Lava on majandusprojekt. «Narva on Eesti piiri sees, aga natuke ka Eesti piiri taga, kui me räägime kultuuriruumist. Selle taga, et siia kultuuri tullakse tegema, on eesmärk suurem. Iga euro, mis investeerida siia, annab euro tagasi.»
Teiselt poolt on Punga hinnangul positiivne see, kui Narva hakkavad igalt poolt esinejad tulema. «Me oleme Eestist täiesti eraldatud, eesti keelt ei kuule, vaadatakse vene televisiooni. President käis ja vähemalt nüüd teatakse, et president on Kersti Kaljulaid. Varem arvati, et Putin.»
On ka neid, kes ootavad Vaba Lava valmimist kannatamatult. Kohalik pensionär Tatjana Komleva on üks neist. Tatjana leiab, et Vaba Lava on uus võimalus ja loodab näha selle laval just vene teatrit. Tema hinnangul ei saa kultuuri olla kunagi palju. «Inimesele peab pakkuma seda, mida ta vajab. Kultuuri sissetoomine rikastab ja teeb inimesi paremaks,» arvab ta.
Teatrihoone kasuks võib rääkida ka selle paiksus, alaline hoone võib luua pikema perioodi jooksul külastamisharjumuse ja saada narvakatele rohkem omaks.
«Näiteks Eesti Kontsert pakkus erinevaid kontserte, aga viis inimest oli saalis. Miks? Selleks, et harjumust luua, on vaja kümme aastat tegeleda. Ühe aastaga ei saa sisse viia harjumust,» nendib Lavrova.
Vaba Lava tegevjuhi Kristiina Reidolvi sõnul tehakse Narva teatrihoone seetõttu, et nii suures linnas nagu Narva puudub elanikkonnal stabiilne ligipääs kvaliteetkultuurile.
«Kui veel nõukogude ajal oli Narvas mitu aktiivset teatrit ja toimusid festivalid, siis tänaseks on alles vaid venekeelne lasteteater Ilmarine, mille tingimused etenduste andmiseks on kehvad. Narvas puudub blackbox-tüüpi teater koos korraliku tehnika ja mööbliga teatri ning muude kultuuriürituste korraldamiseks,» kommenteerib ta.
Reidolv toob välja, et kuna viimaste aastatega on Ida-Virumaal elanikkond ja tööjõud vähenenud kiiremini kogu Eestis, ehk üle 20 protsendi, ning ka noored lahkuvad piirkonnast, on teatrikeskuse loomine oluline nii regionaal-, integratsiooni- kui kultuuripoliitika tasandil.
«Eesti riigi missioon peaks olema pakkuda ka äärealade elanikele nii kvaliteetseid elamistingimusi kui ka vaba aja veetmise võimalusi,» sõnab ta.
Vaba Lava tegevjuhi sõnul suheldi Narva teatri projekti ette valmistades nii kohaliku kogukonna kui linnavalitsusega.
«Linnapea (Tarmo Tammiste - toim) on Vaba Lava Narva tulekut ideeliselt alati toetanud. Loodame, et Narva linn peab oluliseks Narva Vaba Lava toetamist ka finantsiliselt, eelkõige tööjõukulude osas, et saaksime kohalikke teatrikeskusesse tööle võtta,» räägib ta.
Kuna Narva elanikkond on suures osas venekeelne, luuakse ka subtriteerimise võimalused, et Narva publikuni vahendada ka eestikeelseid lavastusi ja rahvusvahelist teatrit. «Kindlasti teeme koostööd ka vene teatritega, eriti Peterburist,» kinnitab Reidolv.
Kuigi koostööd tehakse idanaabriga, ei ole Reidolvi sõnul peamiseks eesmärgiks siiski Vene turiste teatrisse meelitada, vaid tutvustada narvakatele kvaliteetset vene teatrit.
Station Narva tooks kasu linna ettevõtlusele
Lisaks Vaba Lavale ja Bazarile on sel aastal kümnendat sünnipäeva tähistanud Tallinn Music Week (TMW) sügisel korraldamas Narvas uut muusikafestivali, nimega Station Narva. TMW peakorraldaja Helen Sildna on võtnud enda südameasjaks, koos oma kümneliikmelise Narva tiimiga, tõmmata Narva kultuur käima, samuti toetab Sildna seda, et Narvast kultuuripealinn saaks.
«Narva on väga sümboolne ja oluline koht Eesti jaoks ja me arvame, et läbi loova mõtlemise saab Narva linna teistmoodi käima tõmmata, kuna seal on inimestel rohkem motivatsiooni ja julgust asju teha,» rääkis Sildna TMW ajal Õhtulehele.
Narva linna peaarhitekti ja Station Narva korraldaja Ivan Sergejevi sõnul võiks linnas toimuda palju erinevaid üritusi, mis on suunatud erinevatele huvigruppidele ja sihtrühmadele.
«Narva on suur linn, aga siin toimub suhteliselt vähe,» nendib ta. «Miks festivali teha – aga why not? Väga tore oleks, kui oleks festival!» rõõmustab ta.
Sergejevi sõnul võiks Station Narva kui rahvusvaheline festival Narva tuua rahvusvahelisi tegijaid ja kuulajaid. Narva soovitakse tuua kasvulava bände Venemaalt, andes sellega neile võimaluse astuda Euroopa kuulajaskonna ette.
«Narva on sajandeid olnud piirilinn, kus ongi toimunud kultuuride vahetus. Tahame siduda tänapäevase Narva selle Narvaga, mis on olnud. Me oleme harjunud mõtlema Narvast kui postnõukogude linnast, aga tegelikult on see linn ju üsna rikkalik, Rootsi- , Saksa- ja Taani-aegse ajalooga. Seda peaks meelde tuletama inimestele, et tegelikult on Narva väga rahvusvaheline ja erinevate kultuuride sõlmpunkt,» selgitab ta.
Kuidas on lugu aga kohaliku kogukonnaga? Rahvusvaheline festival võib Narva tuua palju välisturiste ja huvilisi teistest Eesti linnadest, kuid kohaliku kogukonna võib asi külmaks jätta. Sergejev tunnistab, et enne festivali korraldamise idee väljakäimist kohaliku kogukonnaga nõu ei peetud.
«Kohaliku kogukonnaga on niiviisi, et ega me ei ole mingit rahvaküsitlust teinud, ega küsinud, et «Kuulge, kas meil oleks ühte festivali vaja?». See ei olnud niimoodi, et tegime referendumi, sellest tuli vastuseks jah, ja siis teeme festivali. Nii need asjad ka päris ei käi,» möönab ta, lisades aga, et tema arvates on kohaliku kogukonna suhtumine ideesse on olnud väga positiivne.
Sergejev selgitab, et festival toob palju kasu ka Narva ettevõtlusele, viidates kultuuriministeeriumi uuringule, milles leiti, et iga euro, mis on investeeritud kultuurisündmustesse, toob tagasi neli eurot.
«Tööhõive, väikeettevõtlus, hotellid, restoranid - kõik võidavad. Festival on üks viis mingeid protsesse ellu lükata. Seetõttu on see festival vajalik eriti Narva-laadses linnas, kus enamasti inimesed on harjunud mingisuguste vabrikutega. Vabrikuid aga enam väga palju ei ole, seetõttu peab linn 21. sajandisse astuma, kus enamasti genereerib töökohti teenindus ja see on see laiem kontekst, miks seda teha,» selgitab ta, öeldes, et preagu nuputataksegi, kuidas festivali korraldada nii, et linn sellest kasu saaks.
Kultuuritoojatel on lahendada raske ülesanne
Kuid kuidas korraldada sündmusi nii, et lisaks linna majanduslikule kasule tuleks kohale ka kohalik kogukond? Kellele on suunatud sündmused linnas, kus vähenenud eestlaste osakaal paneb küsimärgi alla nii eestlaste endi kui ka Eesti kultuuri rolli Narvas?
Mart Punga sõnul on Narva muutumas järjest enam vene linnaks. «Nüüd kardetakse, et varsti üldse eestlasi ei ole. Olen eestlane, aga eesti keelega ei ole midagi Narvas peale hakata,» ütleb Pung murelikult.
Ka Maritsa Ortile on oluline kultuuri tarbida emakeeles. «Mina olen see inimene, kes ei taha teha seda eesti rahvatantsu teatud temperamendiga ja eesti rahvalaulu teatud aktsendiga. Minul riivab see kõrva ja silma.» ütleb Ort.
Võttes aga arvesse, et 97 protsenti kohalikest on vene keele kõnelejad, tuleb nii olemasolevatel kui ka tulevastel kultuuritoojatel sellega arvestada, kui nad soovivad saale täita.
«Kes on Birgit (lauljanna Birgit Sarrap - toim)?» esitab Lavrova kohalikelt sageli kuuldava küsimuse. Lavrova sõnul ei tea kohalikud inimesed Eesti artiste, kui nad just pole Eurovisioonil käinud: «Venemaa on lähedal, nad tarbivad vene kultuuri. Kui kodus inimene kuulab muusikat, siis ta tahab kaasa laulda, et saaks aru, et mõistaks.»
Narva muusikafestivali korraldaja Ivan Sergejev sellega aga ei nõustu. «Iga eestlane kuulab ka ju ingliskeelset muusikat, kas ta saab sellest aru või ei, on omaette küsimus, aga ikkagi ta kuulab. Viisi saab nautida ja kaasa laulda ka keelt teadmata. Muusika ja laul tegelikult kõnetavad inimesi, olenemata sellest, kas nad tulevad samast keelekeskkonnast või ei,» sõnab ta, lisades, et ka Station Narva tiimi põhiline eesmärk on leida festivalile head artistid. «Mina väga ei muretseks, kui muusika on hea, siis küll seda inimesed tunnevad ja küll nad tulevad ja naudivad seda.»
Ühelt poolt on kogukond kinnine ja ei võta võõraid vastu, teiselt poolt on mureks keelebarjäär. Samal ajal unistab Narva sellest, et eestlased leiaksid rohkem tee Narva. Lavrova sõnul on see turunduse asi: «Traditsioonid, kultuur, see on kõik olemas, aga keegi peab sellega tegelema,» arvab ta. Probleemiks võib aga saada järjest vananev elanikkond. Linnas elab vaid 15 protsenti noori, kuid nendest peaksidki saama põhilised kultuuritarbijad.
Narva Pähklimäe gümnaasiumi direktor Vjatšeslav Konovalovi sõnade järgi on eestlaste Narva saamine juba aastaid jututeema olnud. «Oli lausa idee sõita teistesse Eesti linnadesse tutvustama Narvat, anda pooleteisttunnine kontsert ja näidata Narva kultuuri, miks tasub Narva sõita. See idee ei töötanud,» möönab ta.
Konovalovi sõnul on aga nüüd eestlastel suur huvi Narva vastu ja nüüd ongi õige hetk end näidata. Ka Narva soov saada 2024. aastal kultuuripealinna tiitli kandjaks näitab jätkuvalt linna soovi tähelepanu järele.
Linnaarhitekt Sergejevi sõnul on ka kohaliku kogukonna emotsioonid Narva kui kultuuripealinna suhtes soojemaks läinud. «Narva – kultuuripealinn – misasja?» – selliseid kommentaare enam ei ole, kõik kommentaarid on suunatud sinnapoole, et jaa, teeme ja saame, aga kuidas? Tegelikult kohalikud on selle idee juba vastu võtnud,» sõnab ta.
See aga, kellele see tiitel lõpuks omistatakse, on eraldi küsimus. Sild Eesti ja Euroopa ning ida ja lääne vahel nõuab ka silda vene ja eesti kultuuri vahel.
Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrandid koostasid artikli kursuse «Veebiajakirjandus ja tekstiloome» lõputööna.