Pirita tee äärest leiti arvukalt salatorusid, mis võivad olla haisu põhjustajad (11)

Sven Randlaid
, Toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna lahel on ebameeldiv lehk, mida tekitavad lagunevad vetikad.
Tallinna lahel on ebameeldiv lehk, mida tekitavad lagunevad vetikad. Foto: Raigo Pajula

Keskkonnaministeeriumil puudub täpne ülevaade, kui palju on Tallinnas Pirita tee ääres merre sadevett juhtivaid torusid ja kellele need kuuluvad. Kui merre jõudev vihmavesi on väga toitaineterikas, mõjub see soodsalt vetikate kasvule, mille lagunemine paneb tuntud puhkepaiga suvel haisema.

Teadlased leidsid Tallinna lahe haisemise põhjuseid uurides terve rea merre suubuvaid torusid, mida paberil ei eksisteeri. Seega on teadmata, kus need torud alguse saavad ja kui puhas vesi nendes voolab, vahendab «Aktuaalne kaamera».

Täna hommikul jalutasid keskkonna eest vastutavad ametnikud Pikksilma tänavast kuni Pirita spaani ja vedasid paberil näpuga järge, et kokku viia, millistel torudel on keskkonnaluba ja millistel mitte.

Tulemused olid jahmatavad. Kuuekilomeetrisel lõigul on mere ääres 15 toru, millest 12 töötas ja vaid kuus neist on keskkonnaregistris arvel.

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner ütles, et torud tulevad linna territooriumilt ja toovad kaasa kas sade- või heitvett, mida silma järgi eristada pole võimalik. «Aga igal torul ja veel, mis siia kantakse, peaks olema otseselt omanik ja vastutaja,» ütles Reisner.

Reisneri kinnitusel on Pirita tee äärne rannaala väga tundlik ja saasteainete juurdevool soodustab vetikate kasvu. Seega asub ministeerium torude omanikke välja selgitama. Välja voolavast veest võetakse ka proove ja kui need nõuetele ei vasta, siis peab omanik asuma vett enne merre juhtimist puhastama.

Teine teema on sadeveega randa kanduv prügi. Reisneri sõnul tuleks mõelda, kuidas selline prügi kinni püüda.

Tagasi üles