Omaksed ootavad kümne aasta taguse kolmikmõrva lahendamist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kolmikmõrvas isa ja õe kaotanud Andra Lätt loodab kunagi teada saada, mis tegelikult toimus nende akende taga 2001. aasta 15. aprillil.

FOTO: Kristjan Teedema

Sellest on nüüd kümme aastat, kui Tartu Põllu tänava korterist leiti kuklalaskudega tapetud tippsõjaväelane Urmas Aal, tema tüdruksõber Tiina Lätt ja viimase isa Elmo. Kriminaalasi on tänaseni lõpetamata ja Tiina Läti lähedased usuvad, et politsei peaversioon korterisse sattunud varga kätetööst on ekslik, kirjutab Nils Niitra tänases Postimehes.


Kõigepealt siiski seni meedias ilmunu: elutoast leiti tol 2001. aasta 15. aprilli hilisõhtul tapetuna Tiina isa Elmo, köögist aga Urmas ja Tiina. Mõrv ise toimus keskpäeva paiku, taparelval oli tõenäoliselt summuti, sest keegi ümbruskonnast laskmishelisid ei kuulnud.

Loo taustaks on stomatoloogiatudeng Tiina käekoti vargus läinud ööl toimunud koosviibimise ajal ühes Annelinna korteris, kus osales peale kahe neiu ka kolm koolivenda. Korteri ukse lukukeel on veidi korrast ära ja vahel vajus uks lahti. Ühel hetkel avastas seltskond, et välisukse kõrval tumbal olnud käekott on kadunud.

Käekoti kadumise lugu

Mõne aja pärast avastati Tiina kadunud käekott rippumas sellesama sõbranna korteri ukselingi küljes. Kadunud oli raha, rahakott, Tiina Põllu tänava korteri võtmed ja üks kinnas. Järgmisel päeval helistas Tiina isale ja palus tema abi, et korteri uks varuvõtmega avada ja lukk varguse vältimiseks vahetada. Tiina võttis korterisse minnes kaasa oma sõbra Urmas Aali ja läks kohale. Sama päeva hilisõhtul leiti nad tapetuna korterist.

Üsna pea pärast mõrva toimumist kinnitas politsei ajakirjandusele kindlaima tööversioonina, korterisse sisenenud murdvargale joosti lihtsalt sülle. Uurijad välistasid üsna varakult võimaluse, nagu võinuks kolmikmõrv olla seotud Aali ametipositsiooni või muude tegemistega. Politsei andmetel sattus mees Tiina korterisse lukku vahetama üldse pooljuhuslikult, sestap ei saanud plaanida ka tema tapmist.

Äsja 30-aastaseks saanud Aal tegeles ohvitseride väljaõppega, ta oli 1999. aastast kuni surmani Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli ülema kohusetäitja. Varem oli ta pikka aega töötanud ka piirivalves. Veel ühe versioonina võinuks politseile pakkuda huvi see, et Aal tegeles kõrge intressiga lühiajaliste väikelaenude andmisega. Võlgnikust mõrvari võimalust ei hinnanud politsei toona ajakirjanduses siiski kuigi tõenäoliseks.

Omaksed ei usu

Tiina Läti õde Andra ja Tiina parim sõbranna Relika Alliksaar on püüdnud omal käel juhtumi kohta infot saada. Nemad on veendunud, et kogu see mõrvalugu on vägagi seotud sõjaväelase Urmas Aali isikuga. «Aga ma arvan, et tegelik mõrva põhjus ei tule kunagi välja, sest sellel ei lasta juhtuda,» arvab Lätt.

2001. aastal mehe ja tütre kaotanud Tiia Lätt ütleb, et tema hingerahule oleks mõrtsuka leidmine väga tähtis. «Ma olen kindlasti Eesti Vabariigi kodanikuna pettunud, et seda juhtumit pole lahendatud,» tunnistas ta. «Ma ikka ootan.» Kriminaalmenetluse endaga seoses on Läti sõnul nüüd juba üheksa ja pool aastat vaikust.

Oli kahtlusaluseid

Looga algusest peale tegelenud ja vägagi kogenud ringkonnaprokurör Aro Siinmaa ütleb, et kogu selle kolmikmõrva loo avastamine on nii politseinike ja prokuröride jaoks tänaseni südameasi. Siinmaa ei ole seda vana kriminaalmenetlust ka lõpetanud, sest selleks ei ole alust. «Mõrva (raskendavatel asjaoludel tapmise – toim) näol on tegu süüteoga, mis ei aegu,» lausus ta.

Siinmaa sõnul on selles kriminaalasjas olnud ka kahtlusaluseid. «Aga kellelegi pole süüdistust esitatud ja see näitab, et kahjuks pole kujunenud sajaprotsendiliselt kindlat versiooni ega ka minu lõplikku siseveendumust, et õige kahtlusalune on leitud ja süü piisavalt tõendatud.»

Siinmaa lisas, et praegusel ajal võtavad uurijad või prokurörid materjali teatud aja järel uuesti ette ja kontrollivad üle, kas ei ole midagi ikkagi varem kahe silma vahele jäänud. «Kui ilmneb mõni uus infokild, muutub ka kogu töö uuesti aktiivseks,» lausus ta.

Politsei andmetel on 2001. aastast tänaseni Eestis lahendamata seitsme mõrvaohvri lugu. Lahendamata lugudest jäävad omastele veritsevad haavad.
 

Tagasi üles