/nginx/o/2018/06/04/7883367t1hf3bf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/04/7172009t1hb316.jpg)
«Ei tea, kelle huvides küll tema luurab,» naljatame sõpradega, kui vaatame kevadpühade ajal Kuremäe vene ortodoksikloostri õues tõtt kõõrpilgul tulijaid seirava kõutsiga. Neid luurenalju koguneb pika nädalalõpu jooksul palju, Peipsi-äärne ala, kus teisel pool järve on vastas suur tundmatu või maailma süütus ise – sellest allpool –, laseb mustal huumoril lennata.
Kui Eesti läänekülg on suur vallapäästetud värav, siis see sein, mis idas seisab, muudab kogu meie ääreala omamoodi eksootiliseks, põnevaks. Ja veel pakub riigi kirdeosa ohtralt kontraste. Ühelt poolt Kauksi «laulvate» liivade veerel seisev hambutu nõukogude suvilaarhitetuur ja hüljatuna tunduvad külad, teisalt Eesti varem ühe rikkama (kaevandus)valla keskus Mäetaguse – ilmselt üks väheseid, kui mitte ainus koht Eestis, kus saab rõskest kevadilmast astuda soojaks köetud bussipaviljoni, mille plasmaekraanist teadetetahvel annab ülevaate kohalikust aktiivsest seltsielust. Lähedal asuvas Iisakus satub seikleja aga kohalikku kohvikusse KKK – oma Ameerika sõpradele me selle kohviku pilti vist ei saada, nendime! –, kus võib sirvida söögisaali lauale kuhjatud EKRE materjale sinisest kevadäratusest.