Neid sõjaaegseid teateid dekrüpteeriti USAs kuni 1980. aastani ehk peaaegu 35 aastat pärast sõja lõppu. Ja see iseloomustab ka suurt osa luuramisest: rutiinne töö, mida tehakse aastaid ja mis ei pruugi päädida alati maailma päästmise või hukuga. Aga seal on palju väikesi võite. Ja kaotusi...
Rutiinsest tööst pole end häirida lasknud hea fantaasia ja lennuka sulega eksluurajad.
Võtame sellise tegelase nagu Ronald Seth. Ta töötas enne sõda Eestis inglise keele õpetajana, ent läks sõja puhkedes kodumaale. Mingil ajal hakkas Briti luurele peale käima, et ta saadetaks Eestisse, ja õpetatigi siis välja ning visati langevarjuga Juminda poolsaare kohal alla. Ta varjas end paar päeva, siis sattus sakslaste kätte.
Uuesti kuuldi temast kaks aastat hiljem, kui Pariis vabastati natsidest ja saadi tema läkitus Suurbritannia luurele. Sethi ennast nähti alles siis, kui ta sõja lõpus Šveitsis asuvasse Suurbritannia esindusse sisse astus.
Sethi koostööst sakslastega on teada niipalju, et ta oli vahepeal nende informaator Briti sõdurite vangilaagris. Kaasvangid pidasid teda nii kahtlaseks, et tahtsid Sethi ära tappa. Samas, sõja lõpus püüdis ta end brittidele esitleda kõrgete ringkondadega seotud mehena, kes võiks aidata rahu sobitada.
Hilisemas elus kirjutas ta kolme sorti raamatuid: reisikirjad, seksikäsiraamatud ja luurealased teosed. Leidsin ühe tema raamatu Ukraina vastuluure ehk SBU arhiivist, sest see oli kasutusel KGB õppematerjalina. Pean ütlema, et Sethi raamatu tõlkimine oli huvitav valik, sest see luuret käsitlev teos oli puhas väljamõeldis. Muide, küsimusele, kas anda talle aumärk või määrata hoopis karistus, ei suutnudki britid lõpuks vastust leida ega teinud siis kumbagi.