Ilona Leib: mina – ema

Ilona Leib Foto: Erik Prozes / Postimees

Minu mitme rolli kõrval on emaks olemine üks erilisemaid. Olen oma poegade eest elule väga tänulik ja nende üle uhke. Õigupoolest on veidi imelik olla eriliselt uhke millegi sellise üle, millega on hakkama saanud suurem osa maailma naisi. Aga mingil seletamatul põhjusel on just oma laps see, kes käivitab kõik varjatud ja varjamatud tunded kabuhirmust maailma suurima armastuseni. Väikest armast olendit kätel hoides tahaks teha kõik õigesti. Ja see tunne ei lähe üle ka siis, kui ta on sinust pool pead pikemaks sirgunud – ikka tahaks, et temal läheks võimalikult hästi, et ta õpiks tundma maailma ja inimloomust, leiaks oma tee ja elaks õnneliku ning tähendusrikka elu.

Ent kuidas me ka püüaks või pingutaks, on juba ette selge, et teeme lapsi kasvatades vigu. Ema tehtud vigadel on eriti sügav mõju ja pikk toime. Sest ema on lapsele nii lähedal, et ema tehtule ja öeldule ei ole filtrit ega kaitset. Kõik, mida ema teeb või ütleb, võib jääda tähendusrikkaks veel aastakümneteks. Ja emad ei saa valida, millised nende öeldud sõnad jäävad lapsi eluks ajaks saatma ja mis ununevad veel enne, kui lause on lõpetatud. Seepärast ütlen neile võimalikult sageli, kui tähtsad ja kallid nad mulle on. Ema armastus ja lapse usk sellesse peavad olema lapsepõlvest kaasa saadava paketi pärisosad – ema armastust ei pea ära teenima.