Aasta ema Signe Falkenberg: ela ise ja lase lastel ka elada

Aasta ema Signe Falkenberg on kooliajast peale olnud ühiskondlikult aktiivne. Igapäevaselt on Eesti Invaspordi Liidu peasekretärina tegutsev naine tunnistab, et talle meeldib, kui tal on palju kohustusi ja terve virn asju, mille lahendamise end pühendada.

FOTO: Tairo Lutter

Sel aastal on emadepäev Signe Falkenbergi jaoks hoopis teistsugune kui tavaliselt. Sportlik ja iseseisvust kõrgelt hindav naine tähistab täna oma 56. sünnipäeva ning naisliit tunnustas teda aasta ema tiitliga. 

Kui suur oli teie üllatus, kui saite teada, et Eesti Naisliit valis teid aasta emaks?

See oli suur üllatus. Ikka jälgid igal aasta, sest see konkurss jääb ju kõrvu, aga ma ei ole ennast kunagi osanud aasta ema asendisse panna. Ma natuke vaidlesin selle algul vastu ka, aga kui on sellele tiitlile mind esitatud ja valitud, siis mis ma ikka puiklen.

Miks te siis puiklesite?

Mul on ju ainult kaks last ja ma ei ole ilmaimesid korda saatnud. Ma olen selles mõttes täiesti tavaline. Tegelikult võiksid kõik Eesti emad kandideerida aasta ema tiitlile. Ausalt võiksid.

Püüan tõestada, et puudega inimesed meie ühiskonnas on täiesti normaalne nähtus ning võib-olla mõni puudega naine saab minu lugu lugedes julgustust oma elu sättimisel ja eesmärkide seadmisel. Mul oleks selle üle väga meel.

Kas teile on ka teada, kes teid sellele tiitlile esitas?

Ma arvan, aga kui päris aus olla, siis täpselt ei teagi.

Kas ja kuidas te sellise tunnustuse saamist tähistada plaanite?

Mul on pühapäeval ka sünnipäev. Sain alles sel nädalal teada, et mind aasta emaks valiti ja algul mõtlesin, et ma ei räägi sellest mitte kellelegi. Oma abikaasale ja lastele sellest muidugi rääkisin, täna (reedel - K.R.) ka oma emale. Kõik nad ootasid, mis mu sünnipäevast saab. Olin sunnitud sünnipäeva pidamises korrektiive tegema, nad kontserdile kutsuma ja tunnistama, mis toimuma hakkab. Muidugi see oli üllatus kõigile.

Mida aasta ema tiitli saamine teile tähendab?

Ma eile õhtul mõtlesin selle peale. Mul on hea meel, et mind just emaduse poole pealt tähele pandi ja ära märgiti. Mul on ju ainult kaks last ja nad on ka täiskasvanud juba.

Ma ei ole emaks olemist pidanud eriliseks saavutuseks, aga kui mõtlen noorusaja unistustele, siis lapsed olid üks osa neist. Ma arvan, et see on igal naisel niimoodi.

Samas teistpidi mõtlen, et mis siis minus nii erilist on? Tegelikult on ju absoluutselt iga ema eriline. On tal siis üks laps või kümme, on nad haiged või terved, elus edasijõudnud või äpardunud – ema jääb emaks. Ma olen 99,9 protsenti kindel, et iga ema tahab oma lastele parimat.

Milliseks emaks te ennast peate?

Võib-olla olen olnud liialt muretsev, natukene ka manitsev. Arvan, et olen olnud ka usaldav. Ma ei ole lapsi oma tahtmise järgi suunanud, olen lasknud neil ise otsustada ning püüdnud võimaldada neile seda, mida nad soovivad.

Tagantjärgi vaadates saan öelda, et ma ei ole olnud «kodukana». Kui mu lapsed sündisid, olin ühega kodus aasta, teisega poolteist. Selle kõrvalt toimetasin ikka oma ühiskondlikke- ja töötegemisi.

Seda, milline ema ma olen olnud, peaks laste käest küsima.

Milliseid põhimõtteid olete püüdnud laste kasvatamisel jälgida?

Ma tahan olla selline ema, keda lapsed võivad usaldada. Väga loodan, et olen selline ka olnud. Väga palju põhimõtteid ei olegi. Tähtis on, et kõik tunneksid ennast hästi, ma ise kaasa arvatud.

Küllap on eeskujuks olnud ka mu oma ema.

Ma ei usu, et ükski naine emaks saades hakkab mõtlema, et mis on need põhimõtted, mille järgi lapsi kasvatada. Mina olen tähtsaks pidanud seda, et lapsed oleksid iseseisvad ja saaksid hakkama.

Mul on hea meel selle üle, et olen üles kasvatanud terved lapsed. Võib-olla seepärast, et olen ise haigust ja haiglaid nii lähedalt näinud, rõõmustan selle üle, et minu lapsed pole elu jooksul kordagi pidanud haiglas olema.

Kuidas te pere, töö ja huvid kõik ühildanud olete?

Need asjad langevad kokku. Järelikult töö on hobi, hobi on töö, pere on töö ja hobiga kaasas.

Millega teie lapsed tegelevad?

Poeg jõudis tund aega tagasi (reedel lõunal - K.R.) Siililt koju. Muidu töötab ta IT-alal, aga nüüd oli kümme päeva metsas. Mul on selle üle hea meel, et ta ei hiili kohustusest eest kõrvale. Antud juhul siis kohustuse eest riigi vastu.

Tütar lõpetab ülikooli esimest kursust ja alles otsib oma teed. Ja õige ka, peabki selles vanuses otsima!

Võib-olla ei suutnud ma oma lapsi kõigeks ette valmistada. Näiteks ei ole ma saanud neid õpetada suusatama või maad kaevama. Mul on hea meel, et mu tütar leidis oma teise kodu Veskimetsa ratsakeskusest, kus ta üle kümne aasta aktiivselt tegutses. Ütlen julgelt ja ausalt, et tema sai oma töökasvatuse, distsipliinitunnetuse ja kohusetunde kindlasti sealt. Loomad kohustavad, ei saa öelda, et sa täna ei tegele temaga. Mina ei pidanud tütrele midagi ütlema, lihtsalt olema see tugi, kes talle ratsutamisega tegelemist võimaldab.

Kas see, et olete ratastoolis, on teie meelest emaks olemist kunagi keerulisemaks teinud?

Muidugi tahaks koos lastega metsas joosta, aga ma olen selle asendanud jalutuskäikudega. Mina toolis, nemad kõrval ja koer kaasas. Ei ole probleem!

Ma võtan ratastooli kui oma abimeest, oma jalgu. Ka lapsi saades ei olnud hirmu, sest mul on väga toetav pere. Abikaasa, ema-isa, õe pere, ämm olid alati abiks. Teise lapsega oli meil ka fantastiline lapsehoidja ning laste ristivanemad on alati olemas olnud.  

Kõige keerulisem oli üks kord, kui mõtlesin, et olen ka nüüd tõeline ema ja lähen pojaga Kadrioru parki jalutama. Poeg oli pooleteistaastane ja loomulikult ta lasi mu eest jalga. Minu esimene hirm oli, et nüüd ta jookseb autoteele või tiiki, aga vanajumal tuli appi. Poisil hea meel, jooksis mu eest ära ja lagistas naerda, vaatas ega ma järgi ei jõua ja jooksis siis vastu pinki nii et huul läks lõhki. Siis oli juba mind vaja.

Ilmselt päris paljud inimesed usuvad, et emaks olemine on kõige tähtsam roll, mis ühele naisele võib osaks saada. Kuidas teie sellest mõtlete? Kas peate ennast ennekõike emaks või mahub selle kõrvale ka teisi rolle?

See mõte on mul elu jooksul muutunud. Sel ajal, kui lapsi planeerima hakkasin, uskusin tõesti, et igal naisel peab olema pere ja lapsed. See oli nõukogude ajal nii, et peab olema korter, poeg ja tütar.

Praegu on minu meelest kõige tähtsam elada oma elu nii, et ise sellega rahul oled. Kas selle rahulolu annab sulle emadus, töö, hobi või midagi muud, on igaühe enda asi. Tähtis on rahulolu.

Milline peaks teie meelest üks aasta ema või isa olema?

Ela ise ja lase lapsel ka elada. Ei peaks jätma oma asja tegemata ja ei peaks elama ainult lastele. Lase neil ka elada ja lapsel olla laps, noorel olla noor. Lase neil täiskasvanuks saada. Mulle meeldib selline sõbrasuhe.

Meile on kõigile antud ainult üks elu elada ja sellest tuleb püüda võtta maksimum.

Kuidas teie peres emadepäeva tähistatakse?

Kui see langeb kokku minu sünnipäevaga, siis peame neid koos. Kui ei lange, siis oleme õe perega läinud ema juurde ja seal kooki teinud. Me oleme emadepäeva ikka kogu aeg tähistanud.

Peale emaks olemise, kes te veel olete? Milliseid rolle kannate?

Eeskätt olen ma Signe. Ennast on väga raske kirjeldada…Loen palju ja olen käsitöölemb. Kunagi käisin ka külas niimoodi, et käsitöökotike oli käevangus ning näpud kogu aeg midagi veeretasid. Olen kasvanud spordisõbraks, vist töö tõttu. Kooliajast peale olen olnud ühiskondlikult aktiivne ja mulle ei meeldi ainult kodus istuda. Mulle meeldib tööd teha, meeldib, kui on mul on kohustusi ja terve virn tegevust ees, mille kallal kogu aeg tegutseda. Teisest otsast on see ehk paha, sest ma olen ära unustanud, kuidas puhata.

Minu loomus on lihtsalt selline, et mulle meeldib olla tegus. Mulle ei meeldi oma arvamust vaka all hoida. Ma ei lähe seda igale poole alati välja ütlema, aga kui küsitakse, siis ma seda ka avaldan.

Teie igapäeva töö on Eesti Invaspordi Liidus.

Jah, olen seal peasekretär. Olen praktiliselt kogu oma täiskasvanuelu puuetega inimeste spordiga seotud olnud, kuigi ma olen Tallinna Tehnikaülikoolis õppinud hoopis teist eriala. Õpitud erialal ma töötan ka, aga põhitegevus on ikka puuetega inimeste sport.

Kas te tegelete ka ise spordiga või olete pigem siiski tugiisiku rollis?

Mõlemat. Olen paljusid spordialasid proovinud ja mõne alaga olen rohkem tegelema jäänud, näiteks ratastoolitennisega. Wimbledon’ile minekust ma enam ei unista – selleks oleks pidanud ratastoolitennis Eestisse jõudma 20 aastat varem, küll aga naudin tennist kui mängu ja liikumist.

Mõne spordialaga olen tegelenud selleks, et aidata seda Eestis arendada ja anda eeskuju. Näiteks ratastoolicurlingus on segavõistkonnad ja löön seal hea meelega kaasa. Väga meeldiv on. Arvan, et tegeleks nende aladega ka siis, kui ma ei töötaks invaspordi liidus. Tunnen, et need on hingelähedased.

Kui peaks ainult ühe asja valima, siis milline ala oleks kõige südamelähedasem?

Paarkümmend aastat tagasi ma tegelesin ratastoolitantsuga. Ise ma oma jalgadel tantsida ei saa, siis oli see võimalus. Kui ma üldse hingest kahetsen, et ma midagi teha ei saa, siis need on jooksmine ja tantsimine. Ratastoolitantsimine täitis selle 90 protsenti, aga mitte päriselt.

See aeg, kui ma ratastoolitantsimisega tegelesin, jäi 90ndatesse aastatesse, kui Eesti jälle vabaks sai. Kõik need välisvõistlused... See oli ikka meeletult uhke tunne Eestit sel ajal esindada ja Eesti lipu all ringi liikuda.

Tööga seoses kindlasti meie kelguhokikoondisega kaasaskäimised tiitlivõistlustel ja paraolümpiamängudel. Et üks pisike riik nagu Eesti mängis võrdväärselt USA, Saksamaa, Kanada ja Rootsiga, see oli super. Praegugi, kui lippu vaatan, tulevad meelde need Eesti esindamised.

Milline on teie elufilosoofia?

Tahan iseseisvalt hakkama saada. Olen selle poole püüelnud ja enamuses seda ka saavutanud.

Tagasi üles