Eesti on kantud maailma luureajalukku: loe, kuidas Vene ja Saksa keisri laevad Tallinna lahel üksteise järel nuhkisid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Saksa keiser Wilhelm II (vasakul) ja Vene tsaar Nikolai II (paremal).

FOTO: Robert Hunt Library / Mary Evan / Scanpix

Ivo Juurvee värskest raamatust «100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis» saab muu hulgas lugeda, kuidas maailma üks esimesi dokumentaalselt tõestatud raadioside pealtkuulamise juhtumeid leidis aset 1902. aastal Tallinna lahel, kus kohusid Saksamaa keiser Wilhelm II ja Venemaa keiser Nikolai II.

Venemaa keisri saatelaevad kuulasid pealt sakslaste laevade raadiosidet. Ootamatu ebameeldiva üllatusena võtsid venelased vahelt sakslaste raadiosõnumi, milles viimased arutlesid Venemaa laevade raadioside pealtkuuldud sõnumite üle.

Eesti on end kirjutanud kindlalt maailma luureajalukku veel mitme olulise sündmusega. Mis need on, saab lugeda Ivo Juurvee raamatust. Postimees avaldab autori loal peatüki raamatust.

Eellugu kuni Vabadussõjani

Vastase kohta info kogumises ei ole midagi uut ka Eesti territooriumil. Nagu eespool kirjas, on sõja ajal selleks üks oluline meetod vangide ülekuulamine. Sellega seoses tasub meenutada, et teadaolevalt varaseimad eesti keeles kirja pandud sõnad pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast – «Laula! Laula! Pappi».

Sellised sõnad olla krooniku järgi lausutud 1215. aastal saarlaste röövitud kristlikule misjonärile, tsistertslaste ordu preestrile Fredericile. Tegu ei olnud eestlaste kui tulevase laulurahva varase huviga muusika vastu – preester Frederici ja tema kaaslasi piinati samal ajal jõhkralt ja küllap nõuti temalt ka sõjalise iseloomuga teateid.

Viimase sajandi jooksul muidugi sõjavange niimoodi üle kuulata ei tohi, aga selline keeld pärineb alles seitse sajandit hilisemast ajast, 1907. aasta Haagi konventsioonist.

Sõjategevuse käigus luuramisest on ohtralt näiteid nii Henriku kroonikas kui ka hilisematest sajanditest, neist üks on huvitaval kombel arhitektuuri vormitud ja vaadeldav ka tänapäeval. Eesti idapoolseim kindlustatud punkt on sajandeid olnud Hermanni linnus Narvas, selle imposantsest peatornist on ilusa ilmaga nähtav isegi Soome laht, lähiümbrus on nagu peopesal. Eelhoiatuse andmise seisukohalt huvipakkuvaim võis sajandeid olla teisel pool jõge Jaanilinna kindluse siseõuel toimuv – kas seatakse seal valmis vaenuvägesid või käib tavapärane elu? Nagu igaüks tänagi torni ronides veenduda võib, siis seda Hermanni linnuse tornist näha ei ole – Jaanilinna kindluse kõrgeim müür ei asu mitte selle servas, vaid keskel. Ja see on ehitatud täpselt nii kõrgeks, et varjata vaadet siseõuele. Tegu on sajanditevanuse näitega luuremeetmete ja vastumeetmete pidevast võidujooksust.

Kuigi infot on kogutud alati, siis eriteenistustest tänapäevases mõistes saab rääkida alates 19. või isegi alles 20. sajandist. Siis hakati infot koguma ja analüüsima metoodiliselt, teenistused arenesid jätkusuutlikeks asutusteks, mitte ei olnud seotud mõne väljapaistva luurejuhi või valitseja isikuga.

Ühena esimestest, kui mitte esimesena, jõudis sellise süsteemse käsitluseni Venemaa ja selles oli oluline roll Eestis Tallinnas (toona Reval) sündinud mehel. Baltisakslasest krahv Alexander von Benckendorff, meil tuntud kui Keila-Joa mõisnik (tal oli siinmail veel mõisaid), on ülemaailmselt kuulus kui mees, kes lõi pärast 1825. aasta dekabristide mässu Üksiku Sandarmikorpuse ja Tema Keiserliku Kõrguse Isikliku Kantselei kolmanda osakonna (mida ise juhtis 1826. aasta algusest kuni surmani 1844. aastal). Need kaks asutust üheskoos on hiljem tuntud «Ohranka» nime all, mis tuleneb tsaari eriteenistuse regionaalsete asutuste nimetusest «Охранное отделение» (kaitseosakond). Ohranka oli loodud tsaarivõimu poliitiliste vastaste mahasurumiseks ja loomulikult oli sellega kurbi kogemusi ka poliitiliselt aktiivsematel eestlastel – teiste hulgas tuli nii vangipõlve kui ka eksiilielu tunda saada tulevasel riigijuhil Konstantin Pätsil.

Kogu 20. sajandi jooksul on jõudsalt arenenud signaalluure. Üldise tunnustuse poliitiliste ja sõjaliste juhtide silmis pälvis see luuredistsipliin Esimese maailmasõja (1914–1918) ajal, mingil määral kasutati seda juba Vene-Jaapani sõjas (1904–1905). Eestiga seostub aga üks varasemaid dokumentaalselt tõestatud raadioluure kasutamisi üldse. 1902. aasta juulis saabus Saksamaa keiser Wilhelm II oma jahil Hohenzollern Tallinna (toonase Revali) reidile, et kohtuda siin Venemaa keisri Nikolai IIga. Keiserlikku jahti saatsid ristlejad Prinz Heinrich ja Nymphe ning hävitaja Sleipner. Raadiojaamade olemasolu ei olnud toona tavaline isegi mitte sõjalaevadel, aga nii jahil kui ka ristlejatel oli see toonase tehnika viimane sõna kasutuses. Loomulikult huvitas venelasi laevade omavaheline side ja selle vaheltvõtmist juhtis matemaatika, füüsika ja elektrotehnika professor Aleksandr Popov – seesama mees, kes nõukogude ajalookirjutuses figureerib raadio leiutajana. Saksa raadiogramme õnnestuski kenasti vastu võtta. Mõnevõrra ebameeldiva üllatusena õnnestus peagi vahelt võtta järgmine vestlus kahe Saksa ristleja raadiojaama vahel:

Prinz Heinrich: «Kas saate lugeda neid venekeelseid raadiogramme, mis siin kogu aeg tulevad?»

Nymphe: «Jah.»

Prinz Heinrich: «Mina saan lugeda ainult Štandarti [Nikolai II jahtlaev] ja Mininit [Vene ristleja].»

Nymphe: «Mina saan mõnevõrra rohkem.»

Kuigi loomulikult oli teada, et raadiosidet on võimalik pealt kuulata, oli see õpetlikuks meeldetuletuseks, et seda ka tehakse ja sidet tuleb turvalisuse huvides krüpteerida.

Kuigi Eesti ei kuulunud Esimese maailmasõja ajal tähtsamate sõjatandrite hulka, läks ta siiski maailma luureajalukku. Päris sõja alguses, 26. augustil 1914 jooksis Osmussaare juures karile Saksa kergeristleja Magdeburg – tegu oli sõja käiku enim mõjutanud laevahukuga. Nähes, et laeval vabaneda ei õnnestu, asus meeskond laeva kasutuskõlbmatuks muutma. See õnnestus, kuid närvitsedes ja võib-olla ka osalt liiga vara plahvatanud lõhkeseadeldiste tõttu lahkuti ummisjalu ning jäeti maha mitu koodiraamatut ja muud krüptograafiaalast materjali. Venelased korjasid need kokku ja see osutus sõja olulisimaks signaalluure alaseks leiuks, kuigi erinevaid koodiraamatuid said Antandi riigid hiljem kätte väga erinevatest kohtadest. Signaalluure ajaloo grand old man David Kahn on nimetanud Magdeburgi leidu «küllap kõige õnnelikumaks juhuseks krüptograafia ajaloos».

Üks kolmest koodiraamatust, mis sai tuntuks «Magdeburgi koodiraamatuna», anti üle liitlastest inglastele – võib vaid nentida, et ei varem ega hiljem ole Venemaa ühegi lääneriigiga nii usalduslikes suhetes olnud. Nende koodiraamatute leidmine võimaldas signaalluurel ennast juba Esimese maailmasõja ajal tõestada ühe olulisema infokorjevahendina. Koodiraamatuid kasutades ehitati üles nii Suurbritannia admiraliteedi krüptoloogiateenistus kui ka Venemaa raadioluure.

Signaalluurega on seotud ka järgmine seik, mis Eestit maailma luureajalukku on viinud. Läänemaal praeguses Lääne-Nigula vallas Spithami külas (rootsipäraselt Spithamni) Põõsaspea neeme juures tegutses aastatel 1915–1917 esimene ainult luure otstarbeks ehitatud raadiojaam maailmas (tavalised raadiojaamad olid vastase signaale püüdnud ka varem). Lisaks Saksamaa laevastiku side vaheltvõtmisele, tegeleti samas kohas ka krüpteeritud teadete murdmisega. Muide, Põõsaspea parim krüptoanalüütik, baltisakslane Ernst Vetterlein siirdus pärast revolutsiooni Inglismaale ja oli kaks kümnendit sealse signaalluure organisatsiooni – Government Code & Cipher School – Nõukogude suuna juhiks.

Kui Põõsaspea rajatistest on praeguseni vähe säilinud – vaid antennimastide vantide raudbetoonist ankrud –, siis Tallinna arhitektuuri on 20. sajandi alguse luure jätnud oma muljetavaldava jälje. Selleks on Lennusadama laialt tuntud vesilennukite angaar, mis on tänapäeva mõistes suur, aga sajand tagasi oli siinkandis üheks suuremaks hooneks üldse. Insenertehniliselt on see väga edumeelne: angaari kolm osa olid esimesed nii suured ainsagi sisemise tugipostita raudbetoonkuplid maailmas. Kui võimaliku Peterburi suunas tungiva vaenuliku sõjalaevastiku hävitamise eest pidid hea seisma rannakaitsesuurtükid, miiniväljad ja sõjalaevad, siis neile sihtmärkide leidmise ja nende jälgimise eest pidid lisaks rannikul paiknevatele vaatluspostidele vastutama siin baseerunud luurelennukid (angaari ehitamise ajal 1916. aastal Venemaal muuks otstarbeks vesilennukeid sisuliselt polnudki). Lisaks Tallinna Lennusadamale, mis oli Imperaator Peeter Suure Merekindluse luurelennukite keskseks baasiks, paiknes lennukeid ka mitmes väiksemas lennusadamas, millest kõige paremini on säilinud Papis(s)aare sadam Saaremaal.

Arvestades Briti merejõudude rolli peagi järgnenud Vabadussõjas väärib mainimist tihti unustatav fakt, et juba alates 1914. aastast baseerusid Tallinna sadamas Suurbritannia allveelaevad, mis lipsasid sõja alguses läbi Taani väinade Läänemerele appi oma tollasele liitlasele Venemaale. Kuni 1917. aasta lõpuni andsid nad lisaks Saksa laevade kimbutamisele panuse ka Vene laevastiku olukorrateadlikkuse parandamisse vaenlase laevastiku tegevust jälgides ja selle kohta infot edastades, näiteks enne oktoobrikuist suurt sakslaste dessantoperatsiooni Saaremaal.

Venemaa relvajõududes teeninud eestlaste hulgas leidus kõrgelt haritud ja kogemustega luureohvitsere. Näiteks tulevane ülemjuhataja Johan Laidoner teenis Esimese maailmasõja ajal Läänerinde luureosakonnas ning Nikolai Reek – tulevane sõjavägede staabi ülem ja kaitseminister – 10. armee luureosakonnas, ja oli muu hulgas väljaõppinud lendurvaatleja. Mõned tulevased sõjaväeluurajad ja kaitsepolitseinikud olid töötanud sandarmivalitsuses ja sõjaväe vastuluure osakondades või punktides.

Luurekogemust oli ka märksa madalamal (taktikalisel) tasandil. Esimese maailmasõja aegses standardses Venemaa kolme jalaväepataljoniga jalaväepolgu struktuuris oli ette nähtud 52-meheline ratsaluurajate komando ja 87-meheline jalgsiluurajate komando. Neist esimene oli polgu kõige liikuvam allüksus, mis pidi julgestama liikumist rännakul ning koguma teateid vaenlase tegevuse kohta polgu vastutusalal ja selle ees, sh kiirete sööstudega vaenlase tagalasse. Teavet pidi koguma ka jalgsiluure komando, ent selle võimalused jalgsi liikudes olid märksa piiratumad. Mõnest Vene sõjaväe luurekomando juhist said Vabadussõjas väljapaistvad ohvitserid, näiteks olid sellise kogemusega mehed Anton Irv ja Julius Kuperjanov.

Maakuulamise allüksused moodustati ka Venemaa armee koosseisus 1917. aastal loodud Eesti rahvusväeosades – formaalselt moodustati 9. juunil 1. Eesti jalaväepolgu ratsaluurajate komando. Kuigi edaspidi moodustati luurekomandod veel paljudes üksustes, siis lahingutegevuses neid kunagi ei kasutatud: neil puudus eriettevalmistus, nende struktuur jäi kiiresti muutuvaks ja pigem formaalseks.

Üks salamissioon, mille viisid läbi tulevased Eesti eriteenistuste töötajad, oli mõnevõrra seotud juba iseseisvuse väljakuulutamisega 1918. aasta veebruaris. Asjatu verevalamise vältimiseks ning relvajõudude hoidmiseks tuleviku jaoks oli oluline, et okupeeritud Hiiumaalt ja Saaremaalt edasi tungivad sakslased tunnustaksid meie rahvusväeosade erapooletust oma sõjas enamlastega. Esimene üksus, mida nad mandri-Eestisse jõudes pidid kohtama, oli Haapsalus paiknev 1. Eesti jalaväepolk. Veebruari keskel saadi teateid sakslaste pealetungikavatsusest ning nende staapi Kuressaarde saadeti Läänemaa komissar Eduard Alver (hilisem kaitsepolitsei ülem) ja Oskar Mamers (hilisem sõjaväeluure ülem), kes jõudsid sinna ööl vastu 18. veebruari. Päev enne sakslaste dessanti olid Alver ja Mamers Haapsalus tagasi koos teatega, et Eesti üksuste erapooletust tunnustatakse.

Saksa okupatsioon 1918. aasta veebruarist (Lääne-Eesti saartel juba alates 1917. aasta oktoobrist) novembrini tõi (nagu kõik järgnevadki okupatsioonid) kaasa üksjagu ebameeldivusi: jälitati nii vasakpoolseid kui ka rahvuslasi, arreteerituid oli sadu ja ei puudunud ka hukkamised. Siiski oli ka midagi positiivset. Suur osa mandri-Eestis neli kuud võimutsenud kommunistidest ja osa neid toetavatest tehasetöölistest põgenes sakslaste pealetungi eest Venemaale ja sinna nad jäidki. See muutis Eestis mõnevõrra iseseisvuse pooldajate ja selle vastaste osakaalu.

Saksa okupatsiooni ajal arusaadavalt Eestil formaalseid luurestruktuure tekkida ei saanud. Rahvusväeosade baasilt looma hakatud Eesti sõjaväe saatsid sakslased 1918. aasta märtsis laiali ning konfiskeerisid relvad ja varustuse. Edaspidi prooviti organiseerida põrandaalust Kaitseliitu. Seda üritati muidugi takistada, kuid ühtlasi ei lasknud sakslaste vastuluure Eestis tekkida laiaulatuslikul Nõukogude luurevõrgul. Väga range siinne vastuluurerežiim siiski ei olnud.

Küll aga karmistusid oluliselt luuramisolud idapiiri taga. 1917. aasta detsembris oli loodud Nõukogude Venemaal bolševike võimu hoidmiseks luure- ja vastuluureorganisatsioon – Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем при Совете народных комиссаров РСФСР, lühend ВЧК СНК РСФСР ehk ВЧК, häälduspäraselt vetšekaa, nimetusest tulenevalt hakati töötajaid kutsuma tšekistideks ja asutust nimega Tšekaa). Selle punase terrori ühe läbiviijana kurikuulsuse saavutanud organisatsiooni juhiks sai Feliks Dzeržinski.

Organisatsiooni tegevuse tulemusel läks 1918. aasta sügisel Suurbritannia luurajatel Nõukogude Venemaal elu kibedaks, kui oli läbi kukkunud Nõukogude Venemaal ja hiljem Nõukogude Liidus palju reklaamitud nn Lockharti vandenõu. Tšekaa väitel olevat Briti erimissiooni juht, ühtlasi luuraja Robert Bruce Lockhart koos USA ja Prantsusmaa (luure)esindajaga haudunud plaani kukutada nõukogude võim ja likvideerida Lenin. Tšekistid tungisid 1918. aasta augusti viimasel päeval Briti saatkonda Petrogradis ja mõrvasid esindust ja selle töötajaid kaitsta püüdnud Briti mereväeatašee, mereväekapten Francis Cromie, kes oli olnud varem Briti allveelaevade ülem Läänemerel. Lockhart arreteeriti septembris, kuu hiljem pääses ta siiski n-ö spioonide vahetuse korras tagasi kodumaale. Kõige kuulsam Briti spioonidest Venemaal, Sidney Reilly, läks aga põranda alla ja lipsas 1918. aasta sügisel minema läbi sakslaste okupeeritud Eesti territooriumi.

Tagasi üles