Esmakordselt avalikkuse ees: ülevaade Vene saatkonnas tegutsenud luurajatest, kelle Eesti on välja saatnud

Venemaa suursaatkonna hoone Tallinnas Pikal tänaval.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Ivo Juurvee raamat «100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis» toob välja täieliku ülevaate Vene saatkonna kattevarju all tegutsenud luurajatest, kelle Eesti on riigist välja saatnud. Mõned raamatus kirjeldatud juhtumid jõuavad avalikkuse ette esmakordselt.

Postimees avaldab autori loal lõigu raamatust.

Pärast Vene vägede lahkumist 1994. aasta sügisel asusid Eestile lähimad Venemaa üksused nüüd teisel pool piiri ja kuna tehniline võimekus nende jälgimiseks oma territooriumilt oli piiratud, siis tuli nende kohta info kogumiseks minna üle piiri. Info Vene sõjaväeosade kohta oli aga Eesti enda kaitsevõime arendamise aspektist väga oluline.

Nn roheline piir Kagu-Eestis oli Venemaa poolelt kehvasti välja ehitatud ja Eesti pool asus selle korralikule väljaehitamisele alles 20 aastat hiljem. Vastavalt oma vanadele harjumustele ületasid kohalikud elanikud piiri mõlemat pidi sageli nii poes kui ka üksteisel külas käimiseks. Maksude erinevused Eestis ja Venemaal tõid kaasa salakaubanduse. Ebaseaduslikke piiriületajaid jäi mõlemal pool pidevalt vahele ning nende tagasisaatmine oli kujunenud rutiiniks. Selline üle piiri jalutamine pakkus sobivat katet mõlema poole eriteenistustele. Aga kes teeb, sellel juhtub.

21. märtsil 1995 pidas Venemaa piirivalve Eestisse tagasi pöördumisel kinni tuntud Petserimaa aktivisti Reet Tobre ja Jaak Otsasoni, kes, nagu Eesti meedia juba toona teadis, oli kaitsejõudude peastaabi luureohvitser. Praegu räägib Otsason juhtumist avameelselt. Ta ei eita, et oli teises riigis täitmas luureülesannet, kuigi ei avalda, mis objekti ta vaatamas käis.

Tobre, kes nagunii tihti üle piiri käis ja kohalikke olusid tundis, pakkus ühtlasi katet. Vahele jäädi, kuna piirivalve patrull läbis oma marsruuti tavapärasest hiljem, võimalik, et see oli omakorda põhjustatud lähedal asunud elumajade juures haukunud koerast. Otsasoni arvates ei saanud piirivalvurid aru, kellega neil tegu on, sest teda koheldi kui tavalist piiririkkujat ega antud ülekuulamiseks vastuluure kätte – Eestisse saatmisel anti talle tagasi isegi fotoaparaat. Kuigi Otsason pääses ehmatusega, paisus Eestis juhtum siiski skandaaliks ja kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln vabastas ametist infoosakonna ülema Toivo Treima. Juhtum näitas, et riigisiseses kommunikatsioonis oli Eesti teenistustel veel palju õppida.

Samal aastal saadeti Venemaal enam kui kaheks aastaks vangi Eesti kodanik Ants Kesk, kes väidetavalt üritas üle piiri Eestisse smugeldada kindralstaabi kaarte. Seda lugu on korduvalt kasutatud Eesti-vastases propagandas: FSB versiooni järgi tegutses ta koos kellegi Boriss Nikonoviga Eesti kaitseväe topograafiaosakonna ülema ülesandel ja kaarte osteti 90. õhutõrjebrigaadi kapten Kapanjukilt, kes läks samuti vangi. Hiljem on väidetavate Eesti spioonidega seotud meedialood saanud tavaliseks.

Järgnevaid juhtumeid on vastuluurega tegeleva Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (Федеральная служба безопасности Российской Федерации; lühend ФСБ, edaspidi FSB) abiga kajastatud Venemaa ajakirjanduses, vanemad neist on jõudnud ka raamatutesse ja dokumentaalfilmidesse. Mõnikord on nende lugude ajastatus seostatav poliitiliste

sündmuste või näiteks Eestist Venemaa diplomaatide väljasaatmisega ja seda võiks tõlgendada justkui «karistusena», aga seda mitte alati.

Juhtumeid on üksjagu: 1998. aastal võeti Pihkva lähistel kinni Ville Sonn, kes tunnistas kaamera ees, et on täitnud poolteist aastat Eestist saadud luureülesandeid; 1999. aastal vahistati Pihkvas Tartu väikeärimees Pjotr Kalatšov, kes kogus väidetavalt infot 76. õhudessantdiviisi kohta; 2000. aastal vahistas FSB Moskva–Tallinna rongis Venemaa kodaniku Valeri Ojamäe, kes mõisteti süüdi spionaažis Ühendkuningriigi ja Eesti Vabariigi kasuks.

Pärast mõneaastast pausi tuli FSB 2005. aastal välja suisa nelja väidetavalt Eesti heaks luuranud isiku tabamisega: need olid Venemaa relvajõudude ohvitser Igor Vjalkov, endine FSB akadeemia kursant Andrei Terpinski, eruohvitser Viktor Ptšelkin ja sõjaveteran Karl Paks.

2008. aastal saadeti Venemaalt välja väidetav Eesti spioon Allan Saar; 2010 andis ennast väidetavalt üles lennukiehitusettevõtte Suhhoi lennupolügooni valvur Grigori Kosenko, kes ütles ennast olevat KAPO heaks töötanud alates 1992. aastast; 5. septembril 2014 rööviti Eesti-Vene piirilt KAPO töötaja Eston Kohver; 2016. aasta veebruaris võeti Eesti spioonina kinni Raivo Susi ja mais Arsen Mardaleišvili.

Eesti teenistuste aktiivsust nende Venemaa meedias kajastatud reportaažide põhjal hinnata ei saa. Siiski on näiteks Ville Sonn, keda on küll raske usaldusväärseks allikaks pidada, Eestisse jõudes ajakirjanikele informatsiooni kogumist kinnitanud. Asjatundjad on vihjanud, et ka Kalatšov võis Venemaal tegelikult midagi sarnast teha.

Hilisema perioodi puhul on naaberriigi meedias Eesti luuretegevuse kohta avaldatule kinnituse leidmine keerukam. 2005. aasta juhtumeid on KAPO oma aastaraamatus nimetanud lavastusteks, kus «peanäitleja rolli täitsid FSB enda agendid» ja mille eesmärkideks oli külvata oma riigi kodanikesse hirmu, ülistada enda professionaalsust ja valvsust ning näidata «spiooni» tabamisele järgneva meediakampaania abil Eestit kui Venemaale vaenulikku ja ohtlikku riiki».

* * *

Tulles tagasi 1990. aastate keskpaiga Eestisse, siis siin spioone esialgu veel kinni püüda ei õnnestunud. See ei tähenda, et vastaspoole tegevust ei oleks olnud või seda ei oleks märgatud, kuid teadmisest tõendamiseni on tihti pikk tee. Seepärast keskenduti ennetavatele meetmetele, nagu näiteks sensitiivsest materjalist eemale tööle suunamine.

Esimene Venemaa diplomaat kuulutati soovimatuks isikuks ehk persona non grata’ks 1996. aasta mais. Tegu oli saatkonna majandusnõuniku katte alla töötanud GRU ohvitseri Sergei Andrejeviga, kes üritas saada mitteavalikku teavet Riigikogu väliskomisjoni nõunikult.

Edaspidi on Eestis diplomaatilise katte all tegutsenud Venemaa luureohvitseridel palutud riigist lahkuda veel vähemalt seitsmel korral – osa neist juhtumitest leiavad esmakordselt avalikku kajastamist selles raamatus.

2000. aasta augustis kuulutati persona non grata’ks diplomaatidena Venemaa Tallinna suursaatkonnas tegutsenud sõjaväeluure GRU ohvitserid Vladimir Telegin ja Juri Jatsenko, 2004. aastal Vene Välisluureteenistuse (SVR, Служба внешней разведки Российской Федерации) kindralleitnant Anatoli Klimkin ja major Jevgeni Golubkin (kes püüdsid Riigikogu valimistega seoses jõuda erakondade «tagatuppa», selgitada välja tegelikku mõju omavad isikud jne).

2006. aastal saadeti välja SVRi resident Anatoli Dõškant. 2013 pidi Eestist lahkuma Venemaa suursaatkonna nõuniku katet kasutanud SVRi ohvitser Nikolai Fursov ja 2014. aastal korraga tervelt kolm GRU ohvitseri.

2018. aasta märtsi lõpus saadeti solidaarsusavaldusena Ühendkuningriigi suhtes Eestist välja GRU ohvitserist Vene saatkonna kaitseatašee, polkovnik Oleg Afanasjev. (2017. aasta mais saadeti diplomaadile kohatu käitumise pärast Eestist kodumaale Venemaa peakonsul Narvas Dmitri Kazjonnov ja konsul Andrei Surgajev, kuid avalike allikate kohaselt ei seisnenud nende lahkuma sundimise põhjus luuramises.) Lisaks sellele on Venemaa ise tagasi kutsunud saatkonna esimese sekretäri Nikolai Štšerbakovi, kes sai üleöö kuulsaks 2003. aasta augustis, kui ta põhjustas raskes joobes Tallinna vanalinnas rallides kaks liiklusõnnetust, sarjas kohale kutsutud politseinikke ja tutvustas ennast neile polkovnikuna.

On neid väljasaatmisi palju või vähe? Maailmarekord ühe riigi kohta on 105 diplomaatilist katet kasutanud Nõukogude luureohvitseri väljasaatmine Suurbritanniast 1971. aastal, kuid see oli harukordne juhtum ja leidis aset külma sõja ajal suurriigis. Usaldusväärset statistikat lähiriikide kohta napib, kuid arvestades Venemaa Tallinna saatkonna väiksust, on kokku 11 ohvitseri suur arv ja vaevalt saavad GRU ja SVR pidada Eestit lihtsaks kohaks diplomaatilise katte all tegutsemiseks. Aga nagu edaspidi käsitletavatest juhtumitest ilmneb, on luuramiseks ka teisi võimalusi.

Tagasi üles