Neli kümnendit Kamtšatka lummuses

Kljutševskaja sopka ja Kameni vulkaanid. Foto: Ruudi Kivinurm

Geoloogi haridusega Mati Stroom sattus juba vene ajal korduvalt Venemaa idapoolsele suurimale poolsaarele. Seniajani tunneb ta sinna tõmmet – ja annab sellele ka järele –, ehkki tegemist on karmi kandiga.

Milleks minna Slovakkiasse, kui saab minna Kamtšatkale? Nüüdisajal, mil piirid lääne poole avali, oleks valik Venemaa idapoolseima, Rootsist veidi suurema poolsaare kasuks arusaadav. Aga neli kümnendit tagasi, sügaval nõukogude ajal, valinuks ilmselt iga üliõpilane suvepraktika kohaks Slovakkia.

Mati Stroom ei olnud nagu enamik tudengeid. Slovakkiasse saab varsti iga kell, oli ta enda sõnul toona mõelnud – justkui oleks aja ja olude muutumist ette näinud. Tema eelistas suvel Eesti üliõpilaste ehitusmaleva rühmaga lennata üheksa ajavööndi kaugusele Kamtšatkale, kus muude tööde kõrval rajas Uzoni vulkaani kaldeeras kahekorruselise laborihoone vundamenti. Too oli suur ja raske töö, sest absoluutselt kõik, sh tsement, tuli kohale lennutada helikopteriga. Teid ju polnud. Ümberringi laius pruunhalli karva tühermaa. Vundamendi täidiseks tuli kive kohale tassida viie kilomeetri kauguselt.

Töö tööks, aga mägine Kamtšatka oma sadade vulkaanidega, millest kolmkümmend tegutseb tänini, avaldas muljet. Koguni nii sügavat, et Stroom naasis sinna ka pärast kolmandat ja neljandat kursust. Nimelt kirjutas ta Tartu Ülikooli geoloogiatudengina diplomitööd sealsetest vulkaanidest. Ja kui ülikool läbi sai, palus suunata end kolmeks aastaks tööle just Kamtšatkale. «See on ainulaadne koht,» põhjendab Stroom, «kus tsivilisatsioon ja ürgne loodus on nii kõrvuti.»

Tsivilisatsioonist on Kamtšatkas enamasti liialdus rääkida. Hispaaniast vaid pisut väiksemal maa-alal elas nõukogude aja lõpus ligi pool miljonit inimest, kuid nüüd on neid sinna jäänud ainult pisut üle 300 000. Teid on endiselt vähe ja needki enamasti viletsad, nii et kohati ei pääse isegi suurte veoautodega edasi kiiremini kui 10 km/h. Parim liiklusvahend on helikopter – kui sage udu ja paksud pilved sel üldse õhku tõusta lubavad. «Vanasti polnud nädal aega helikopterit oodata mingi probleem,» meenutab Stroom.