/nginx/o/2018/05/30/7872438t1h2b55.jpg)
Kodakondsusvaidluse keskele sattunud siseminister Andres Anvelti kaasus ilmestab hästi, kui hädas on tema ametnikud ajaloo tõlgendamisega.
Tellijale
Anvelti kodakondsus paneb riigi oma sõnu sööma (27)
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
30. mai 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Anvelt aasta tagasi Ilma Krenstremi kodakondsusprobleemi lahendada aitas, siis vaevalt oskas ta aimata, et aasta pärast saab tema enda kodakondsusest avalik küsimus.
Kui siseministeeriumi kommunikatsiooniosakond kinnitab oma ametlikus vastuses, et Anvelti ja Krenstremi kodakondsussaagade kokku langemine ühte aega on puhas juhus, siis tõde võib olla teistsugune.
Ühele Krenstremi kohta tehtud riigikoguliikme päringule vastust koostades sai Anvelt mullu suvel kokku kodakondsuspoliitika osakonna ametnikega. Küsimuse esitas reformierakondlane Eerik-Niiles Kross, millele laekus mullu 16. juunil siseministeeriumi vastus.
Selle koostamiseks toimunud kokkusaamisel ametnikega tuli jutuks ka Anvelti enda kodakondsus, mille ta sai 1992. aastal naturalisatsiooni korras. Anvelt arvas, et ta on pigem sünnijärgne kodanik ning uuris muuhulgas, kust saaks selle kohta rohkem infot. Selle peale hakkasidki ametnikud enda väitel omal initsiatiivil Anvelti pereajaloo kohta rahvusarhiivist dokumente otsima.