:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2018/06/14/7901518t1hb7f2.jpg)
Seda, et La Muu teeb jäätist, teab iga magusasõber. Aga hoopis huvitavam on lugu sellest, kuidas veiniklaasi taga õhku visandatud plaan põgeneda palgatööst arenes paari aastaga tootmisettevõtteks, mis soovib laieneda suisa Saksamaale.
Tellijale
Rasmus Rask toodab Eesti kalleimat jäätist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nullindate lõpus, pärast majanduskriisi üleelamist küsisid ilmselt paljud endalt, kas töö, mida nad teevad, on ikka nii äge, et teha seda terve ülejäänud elu. Mina olin tollal 35, töötasin Swedbankis ja sisimas tundsin, et kontoritöö asemel tahaksin midagi omaenda kätega valmis teha. Lisaks vasardas kuklas teadmine, et kui ma kohe ei alusta, ei tee ma seda ilmselt kunagi,» meenutab La Muu tegevjuht Rasmus Rask.
Muidugi tõstatus seejärel küsimus, et mida täpsemalt nende omaenda kätega siis tegema peaks. Siin tuli appi sõber – ja praegune äripartner – Priit Mikelsaar. «Biomarketi omanikuna oli tal teadmine, et Eestis toodetakse mahetoidu toorainet küll, aga see segatakse lõpuks kokku tavapõllumajanduses toodetuga ning poeletile jõuab puhast kodumaist mahetoitu ülivähe. Ka mina nägin oma peres sirguvatele lastele ökotoitu otsides, et enamik mahetoitu pärineb hoopis Saksamaalt.»