/nginx/o/2017/07/27/6930803t1h8155.jpg)
Valimisea langetamist alustati valest otsast. Möödunud sügis näitas, et kohalikud valimised 16- ja 17-aastastes ülemäära suurt huvi ei tekitanud. Pole ime: noori inimesi on raske panna poliitikast huvituma kvartalisiseste teede remondi, bussiliinide graafiku või vallamaja renoveerimise teemade kaudu. Isegi Tallinna TV sulgemine-mittesulgemine ei suutnud kodanikutuld noorte valijate südames põlema panna.
Kui me tahame, et noortes tekiks korraks poliitika vastu huvi, peaksime langetama 16 aastani valimisiga Euroopa Parlamendi valimistel. Teemade valik, mis nendeks valimisteks tõuseb, on piisavalt globaalne ja abstraktne, et sellest leida maailmavaatelisi vastuolusid. Avatud piirid vs. piiride taastamine, isikuandmete kaitse vs. kõikehõlmav julgeolekusüsteem, sügavam integratsioon vs. riikide suveräänsuse tugevnemine – need teemad, ehkki kohalikest teedest palju sügavamad ja raskemini hoomatavad, suudavad kõnetada märksa rohkem inimesi. Olgu, paljud noored ei pruugi minna nendega süvitsi ega teha endale selgeks kõiki nende aspekte, aga ei tee seda ka täiskasvanud valijad.
Oluline on see, et EP valimistel on Eesti üks ringkond, kus iga erakonna nimekirjas kandideerivad esimese ešeloni poliitikud. Juba isiksusena suudavad nemad kõnetada rohkem noori, kui teeb kohaliku tasandi endise ja praeguse vallavanema suurheitlus. Sellised nimed, nagu Yana Toom, Kaja Kallas, Marina Kaljurand, Mart Helme, Jüri Ratas, Indrek Tarand, Urmas Paet, on noortele oluliselt atraktiivsemad kui erakondade brändid ja reapoliitikud, kellega noored ennast veel suhestada ei oska. Esipoliitikute meeskondades on kindlasti olemas kompetents noorte valijate kõnetamiseks. Ka kunagised varivalimised (alla 18-aastastele korraldatud valimissimulatsioonid) näitasid, et noorte seas olid populaarsed esipoliitikud, nagu Ansip, Laar ja Savisaar, mitte kohaliku mõjuga või noorpoliitikud.
Ehkki valimisea langetamine kohalikel valimistel just oodatud noorte aktiveerimise efekti kohe ei tekitanud, oli sellel sammul väga oluline aspekt. Nimelt hääletasid kaks järjestikust riigikogu koosseisu põhiseaduse muutmise poolt, luues sellega väga olulise pretsedendi, millele tulevased noorte õiguste laiendamised võiksid toetuda. Et Euroopa Parlamendi valimisteks ei sätesta valimisiga mitte põhiseadus, vaid Euroopa Parlamendi valimise seadus, siis selle muutmiseks ei ole vaja ette võtta nii pikka teekonda. Kindel on see, et Eesti pole sel teel üksi: Austrias on EP valimistel valimisiga juba langetatud 16 aasta peale.
EP valimised on vähem kui aasta pärast. Vaevalt et nii lühikese perioodiga jõutakse sõlmida poliitiline kompromiss, muuta seadust ja valijate nimekirju, aga 17. juunil Haapsalus toimuv noorte eelarvamusfestival on suurepärane võimalus arutada: kas anname noortele rohkem võimalusi rääkida kaasa Euroopa tuleviku kujundamises?