Galerii: uuenenud ajaloomuuseum

Nädalavahetusel pääsevad kõik huvilised taas Pikal tänaval Suurgildi hoones asuvasse Ajaloomuuseumi, mis on poolteist aastat kestnud remondi käigus põhjalikult muutunud.


Kõik kohad on täis puuteekraane, mis on oluliseks täienduseks kohati üsna lakoonilisele ekspositsioonile. Ka muuseumi suures saalis on toimunud olulisi muudatusi. «Ajaloolise parketi kaitseks pandi ekspositsioon metallplatvormi peale.
Seintest tulid tööde käigus välja erinevad nišid. Ja suur avastus oli remondi käigus välja tulnud muusikute rõdu, mille olemasolu polnud varem teada,» rääkis muuseumi teadusdirektor Tõnis Liibek.

Üllatuselt oli ka esimeselt korruselt keldrisse viiv käik. Ajaloolise ja väärtusliku saali juures renoveerimise käigus midagi olulist ei muudetud. Selleks, et ruumi ilu mingite vaheseinte või vitriinidega mitte rikkuda, tehti ekspositsioon võimalikult õhuline.

Suur saal on uue püsiekspositsiooni üks põhiruumidest ning seal on kajastatud Eesti ajaloo kaheksa olulist teemat, mis on esitatud küsimuste kaupa. Nii näiteks teema «Kas Eesti on Põhjamaa? räägib Eesti kliimast, Eesti piiride muutumisest, teiste kultuuride mõjutustest. Hariduse teemat esindab küsimus: millal eestlased õppisid lugema?

Ekspositsiooni ülesehitus pole enam kronoloogiline, vaid temaatiline. Ühel stendil on lühidalt esitatud üks teema kogu ulatuses. Need, kellel on asja vastu sügavam huvi, saavad minna lähima puuteekraani juurde ja seal filmide ning interaktiivsete programmide abil asjaga süvitsi tutvuda.

«Vanasti oli muuseumis väga vähe üldistavat teksti, seinte ääres olid stendid näiteks kiviaja ja rauaaja kohta ja vastavad esemed, aga üldist pilti külastaja ei saanud. Loodan, et sellel näitusel on rohkem sellist üldist pilti, kus on kokku võetud arengud läbi sajandite ja üldised suundumused,» rääkis Liibek.

Suure saali oluliseks täienduseks on teemaruumid, mis aitavad lahti seletada seda, mis on suures saalis üldiselt tõstatatud. Juba saali eesruumis on kaheksa erineva suurusega ekraani, mis edastavad kogu Eesti ajalugu. Kõige suurem ekraan on 11 minutit pikk ja tutvustab Eesti ajalugu jääajast tänapäevani. Väiksemad ekraanid tutvustavad olulisi mütoloogilisi ja reaalseid isikuid nagu näiteks Põhjakonn, Päts, Forselius, Koidula.

Kunagises aktsiisikambris, hiljutises direktori kabinetis asub nüüd muuseumi mündikollektsioon. Ühe kapiukse taga on ka väike lastemagnet ehk draakon, mis ukse avamisel liigutama ja häälitsema hakkab. See peaks paeluma laste tähelepanu, nii et vanemad saavad rahulikult müntide väljapanekuga tutvuda.

Keldris on mitu eraldi saali. Gildisaal on täis stende, mida on võimalik liigutada ning niimoodi ajutisele ekspositsioonile ruumi teha. Veinikeldri osas on välja pandud purunenud toobid ja vanad austrikarbid ning suur hulk põranda alt välja tulnud pudeleid. Omal ajal on siin ikka päris korralikke pidusid peetud. Nagu igal pool mujalgi, on siin eesti- ja inglisekeelsed puuteekraanid. Peale selle on turistidele veel audiogiidid soome, saksa, hispaania ja vene keeles.

Veel on seal keskaegse kaubanduse mäng, kus mängija liigub erinevate linnade vahel, vahetab kaupu ja võib ka röövlite ohvriks langeda. See peaks andma ettekujutuse hansakaubanduse ulatusest. Samuti ajakapsel, millesse sisenedes sattub külastaja mõnda kindlasse ajastusse. Temast tehakse pilt ja tema näopilt läheb automaatselt ühe seinal jooksva filmi tegelase näoks.

Üheks Suurgildi hoone uhkuseasjaks on paariskerishüpokaust. See oli algselt paariskoldega, millest tänaseni on säilinud küll ainult üks koos selle võlvil asuvate kerisekividega. Hüpokauste kasutati keskajal kogu Euroopas, paariskoldega ahi aga on kogu Põhja-Euroopas ainulaadne.

Kui kerisekivid olid kuumaks köetud, avati ülemisel korrusel asuvad õhuavad, nii et soojus pääses suurde saali. Kütmisega oli kõvasti tegemist, aga kui oli korralikult köetud, siis seisis saal peaaegu nädal aega soe.

Keldris on ka relvakamber, mille arvukate eksponaatide seas aitavad jällegi orienteeruda kaks puuteekraani. Ekraanidelt saab kiire ülevaate, millistes sõdades Eesti on olnud. Samuti näeb ekraanidelt simulatsiooni, kuidas üks või teine relv töötab. Keldris on ka rikkalik ekspositsioon baltisakslaste kogudest ning eksperimentaarium, kus lapsed saavad tegutseda. Muuhulgas on seal kapp, kuhu on peidetud sellised eksponaadid, mille otstarvet pole kuigi lihtne ära arvata. Kui kuidagi ära ei mõistata, siis võib peidetud sildi välja tõmmata ja sealt lugeda, millega tegu. Eks püüdke ära arvate, et näpitsaid meenutav asjandus on tegelikult nahkkinnaste kätte tõmbamise abivahend. Või et suur õmblusmasinat meenutava ratta ja vändaga masin sobib kõigest pliiatsite teritamiseks.

Täiesti korda on saanud ka muuseumihoone kõrval olev Börsi käik, mille plaatidel on kirjas ajaloo tähtsamad daatumid jääaja lõpust kuni lähema tulevikuni. Nii näiteks on seal kirjas, et aastal 2136 toimub Eestis täielik päikesevarjutus. «Loodame, et me sellega mööda ei pannud,» ütles Liibek. Käik oli remondi ajal vahepeal avatud ning kõnniteeplaate loeti suure huviga.

Börsi käik on ka vanalinna ainus tänav, mis ööseks lukku pannakse. Remondi käigus sai korda ka muuseumi sisehoov, kuhu pääseb samuti Börsi käigust. Seal on hiigelsuur gloobusele mahutatud Eesti kaart ning tugev kiikhobune, millel ka täiskasvanud mees võib vabalt kiikuda.

Külastajatele avatakse kogu see ilu ülehomme, laupäeval.

Tagasi üles