Laevakaitsjad kavandasid Indiast üle piiri Nepali põgenemist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Laevakaitsjad Lauri Ader ja Roman Obeltšak 6. aprillil 2014 pärast vanglast vabanemist Chennais.

FOTO: Tairo Lutter

Indias neli aastat kojupääsemist oodanud laevakaitsja Dmitri Pappeli sõnul plaanisid laevakaitsjad Indiast põgenemist ning sobiv moment tundus olevat Nepalis toimunud maavärin, mille järgset segadust oleks saanud ära kasutada.

Pappel kirjeldab raamatus, miks põgenemisplaan siiski katki jäi.

Laevakaitsja Dmitri Pappel ja ajakirjanik Rain Kooli koostasid laevakaitsjate katsumusi kirjeldava raamatu «Laevakaitsja päevikud», millest Postimees avaldab autorite loal kaks peatükki. Kirjastuse Post Factum välja antud raamatu esitlus toimub esmaspäeval.

Põgenemisplaan

Kriisi tähistav jaapani hieroglüüf koosneb kahest märgist. Üks neist tähendab purustusi ja teine võimalust.

Vaike Kumari, psühholoog

See algab, nii nagu need ikka algavad. Sekundi murdosa jooksul paisub vaevumärgatav, klaasekliristav värin kõikematvaks rappumiseks, millest omakorda saavad halastamatult vägivaldsed vapped. Nagu tõmbleks maapind alistavas orgastilises kires, mille jalgu inimesed jäävad nagu sipelgad.

2015. aasta 25. aprillil kell 11.56 [8.11 Eesti aja järgi] tabab Nepali maavärin. Selle magnituud on peaaegu kaheksa ja kolle asub kaheksa kilomeetri sügavusel. Hävitav mõju ulatub pealinna Katmanduni. 9000 inimest saab silmapilkselt surma ja 22 000 vigastada. Sadade tuhandete inimeste kodud vajuvad kokku nagu kaardimajakesed.

Maailma alpinismi Mekas Džomolungmal vallandub laviin. See matab enda alla 21 inimest, kellest ükski ei pääse eluga. Langtangi orus tekib veel suurem laviin, mis pühib minema terve küla koos 300 inimesega.

Maa ei piirdu veel sellega. 12. mail vappub riik järelvärinas, mis tapab 200 inimest ja sandistab 2000.

See on kõige kohutavam looduskatastroof kogu Nepali mäletatava ajaloo jooksul. Maavärina tugevusest kõneleb tõsiasi, et seda tuntakse Indias Kochi sadamas Araabia mere ääres ja Kesk-Hiinas Chengdus. Mõni päev hiljem tehtud satelliidipildid osutavad, et Katmandu on värina tagajärjel kerkinud merepinnaga võrreldes terve meetri võrra.

Vaene, poliitiliselt halvatud ja raskesti läbitava maastikuga riik paisatakse kaosesse. Hukkunute hulgas pole ainult kohalikud elanikud. Langtangis saab peale kohalike surma 80 välismaalast. Üks neist on eestlane.

1700 kilomeetrit lõuna pool Bengali lahe ääres ei tunne Eesti laevakaitsjad midagi. Tõsi, maavärin nendeni jõudmata ei jää. See tungib nende ellu kohaliku meedia kaudu, mis lisab põhjast kanduvatele uudistele oma, indiapärase kastme. Komme kajastada maavärinat peamiselt ülevoolava kiidulauluna India abivalmidusele tundub paljudele nepallastele ja nende sõpradele taktitundetu ja ebainimlik. Vastureaktsioon on tänapäevane. Twitteris lahvatab globaalselt teemaviide #GoHomeIndianMedia.

Dmitri jaoks tundub maavärin kurb, kuid kauge. Palju lähedasem on siitsamast Chennaist avastatud Vene kultuurikeskus. Kultuur kultuuriks, aga borš, strooganovid, pelmeenid, vareenikud … Ometi saab kusagilt suupärast toitu!

«Tutvusime seal kultuurikeskuse direktoriga. Ta oli juba tükk aega Indias elanud, me siis ühel hetkel rääkisime oma olukorrast ja küsisime otse: sa oled juba vana kala, ütle, kuidas siit riigist minema saab?»

Borši ja pliinide kõrval hakkab ilmet võtma üha konkreetsem – ja mis veel olulisem, realistlikum – plaan. Tuleks sõita Kirde-Indiasse Nepali piirile. Seal pole probleem väikese altkäemaksu eest üle piiri pääseda. Edasi võiks aga ära kasutada maavärisemise järgset segadust, öelda, et oled turist ja tahad kiiremas korras koju lennata.

Mõte tundub üha ahvatlevam. Eriti kuna ülemkohus on suvepuhkusel ja nii mõnelgi on Indias viibimisest tõeliselt kõrini. Rahamured, lähedaste äng, tervisemured, palavus … Temperatuur on nüüd päeval juba üle 35 kraadi, öösitigi 30 ligi.

Plaanile saab lõpuks saatuslikuks üksmeele puudumine.

«Põhiline probleem oli see, et osa meist ei tahtnud selles osaleda. Samas ei saanud ka eraldi minna, sest pärast lahkunute avastamist oleks mahajäänutel elu põrguks tehtud.»

Juba teist aastat järjest arutatakse suve hakul võimalikku plehkupanemist. Ja juba teist aastat järjest saab võitu … Nii, mis siis tegelikult? Kuulekus? Alalhoidlikkus? Uhkus? Põhimõttekindlus?

Või on see hoopis ikkagi mingi loomupärane optimism, inimese kalduvus ka viletsas olukorras paremat loota. Näha purustustes võimalust.

Seksinõu Alile

Usalda, aga kontrolli!

Kuna isiklikud asjad on mai lõpus Ohiolt kätte saadud, hakkab Dmitris ja Raigos küdema veel üks samm iseseisvumise poole. Aeg on hakata otsima päris oma korterit.

Kui korteri üürimine pole lapsemäng isegi põhjamaises Tallinnas, siis Lõuna-Indias on see tõeline katsumus. Õnneks on Eesti saatkonnas asekonsulina töötav Chennaist pärit hindu nõus aitama. Mehed käivad internetis läbi sadu kortereid, valusalt teadlikuna sellest, et miski ei pruugi tegelikkuses välja näha nii nagu reklaamis. Osa neist vaadatakse koos kohaliku abimehega üle.

«Üldiselt läks meil muidugi nii, et kohe, kui kuuldi, et dokumente ei ole ja oleme kohtu all, jäi asi katki. Kusjuures üks maakler püüdis sellest hoolimata meilt oma tasu välja nõuda. Kui asekonsul seda kuulis … Ta hakkas niimoodi karjuma ja kehtestas end nii täielikult, et ma sain korrapealt aru, miks teda saatkonnas tööl hoitakse. Ma kartsin ise ka teda sel hetkel.»

Lõpuks leitakse sobiv korter traditsioonilisemal moel, tuttavate kaudu. Eluase maksab 150 eurot kummaltki kuus, on heas piirkonnas ja, mis peamine – moslemist omanik Ali ei ole kuigi peps dokumentide ja muude formaalsuste suhtes.

Kuid omad kiiksud on temalgi.

«Ali elas ise sama maja teisel korrusel. Kui me 2015. aasta juunis sisse kolisime, käis ta esimese kahe nädala jooksul meie korteris enam-vähem iga tunni aja tagant. Kusjuures lihtsalt ei astunud sisse ega tundnud huvi, kas meil on midagi vaja. Ta tuhnis meie asjades, vaatas kappidesse jne.»

Kuigi kapid jäid ajapikku rahule, oli tuntud muinasjututegelase nimekaimul veel kuu aega hiljemgi kombeks koputamata tuppa marssida. Ühel päeval ei ilmunud ta sinna aga üksinda.

«Ta ise nimetas neid rentnikeks, aga neil tundus olevat väga vähe huvi korteri, kuid palju meie vastu. Meie arvasime, et eks nad Q branch’i tegelased ole, ja ajasime välja. Ali oli väga solvunud.»

Selleks, et peremees aru saaks, mida privaatsus eestlaste jaoks tähendab, pidi Dmitri lõpuks üsna elulist näidet kasutama.

«Küsisin, kas talle meeldiks, kui ta on oma naisega voodis ja mina tulen sinna kõrvale õpetama? See mõjus ja enam ta ilma etteteatamata või vähemalt koputamata meile ei tulnud.»

Peagi saavad mehed teada korteriperemehe suurest magusahimust.

«Tänaval käisid ringi kaupmehed, kes müüsid oma kärudest muu hulgas maiustusi. Meie ostsime küpsiseid ja hoidsime neid toas vaagnal. Kui Ali neid märkas, pidas ta meile pika loengu sellest, kuidas neid ei tohi osta, et pole ikkagi õige küpsis ja vale jahu ja mis kõik veel. Aga selle aja peale, kui ta meile seda loengut pidas, käis ta käsi kogu aega kausi ja suu vahet. Nii et jutu lõpuks oli vaagen tühi.»

Sarnane saatus tabab ka rentnike kingitud assortiikarpi.

«Sama lugu – ta seletas pikalt-laialt, kuidas šokolaad on väga kahjulik tervisele ja tema perekonnas keegi šokolaadi ei söö. Aga ise hoidis kommikarbist kramplikult kinni ja karp kadus meie juurest koos temaga,» naerab Dmitri.

Moslemina on Ali pühendunud, aga rahumeelne. Kui 24. septembril jõuab kätte Eid al-Adha, teise nimega Qurban-Bayram – üks moslemite olulisematest pühadest –, ohverdab ka tema kitse ja jagab liha heategevuseks.

Tagasi üles