Laevakaitsjad teenisid Indias elatist filminäitlejatena

India film. Foto: Rajanish Kakade / AP / Scanpix

Indias neli aastat kojupääsemist oodanud laevakaitsja Dmitri Pappel teenis enda elatamiseks koos ühe oma saatusekaaslasega elatist India filmides mängimisega.

Laevakaitsja Dmitri Pappel ja ajakirjanik Rain Kooli koostasid laevakaitsjate katsumusi kirjeldava raamatu «Laevakaitsja päevikud», millest Postimees avaldab autorite loal kaks peatükki. Kirjastuse Post Factum välja antud raamatu esitlus toimub esmaspäeval.

Pappel kirjeldab raamatus, kuidas nad India filmides valgeid inimesi kehastades endale elatist teenisid.

Kollywood

Olen mõistnud, et oma põhjamaise loogikaga ei saa sealse protsessi kulgu kuidagi ennustada.

Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Tarmo Punnik, ERR.ee, 26.10.2015

Ajakiri Time koostab 2005. aastal palju tähelepanu pälvinud kõigi aegade saja parima filmi edetabeli. Lääne elanike jaoks mõnevõrra üllatuslikult maandub „Ristiisade“ ja „Sõrmuste isanda“ ning Leni Riefenstahli, Francis Ford Coppola, Ingmar Bergmani ja Akira Kurosawa sekka Mani Ratnam ja tema «Nayakan» [kangelane – tamili k]. Nende jaoks, kes India filmitööstust vähegi tunnevad, pole aga mingi ime, et 1987. aastal valminud gangsterifilm vändati ei kusagil mujal kui Chennais.

Chennai on terve tamilikeelse filmitööstuse, Kollywoodi häll. Mumbais pesitsevast hindikeelsest Bollywoodist eristumiseks välja mõeldud Kollywood on lõimitud kahest sõnast: Hollywoodist ja Kodambakkamist. Viimane viitab linnaosale, kuhu filmistuudiod, produktsioonifirmad ja paljude tamili filmitähtede villad on koondunud.

Ja nii uskumatu, kui see ka ei kosta, just siia jõuab Dmitri Pappel 2015. aasta augustis. Mitte niisama turistina, fotoaparaat kaelas, vaid osana Kollywoodi aastas sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvatest produktsioonidest.

«Muidugi kerkis aja jooksul üha teravamalt esile vajadus tööd leida. Laenurahast ei taha ju keegi elada, muud aga polnud. Teisest küljest oli selge, et ametlikult me tööd kusagilt ei leia. Dokumente ei ole, isegi kui oleks, ei ole meil tööviisat jne.»

Kehva olukorda sekkub taas kuninganna Juhus. Tuttavad inimesed paluvad enda juurde öömajale võtta ühe ukrainlanna.

«Inimesena osutus ta muidugi keeruliseks, ma ütleks, et isegi närvihaigeks. Ta oli tohutult emotsionaalne, kahtlustav ning võttis kõike väga kergesti isiklikult ja enda vastu suunatult. Näiteks kuulutas ta kõva häälega, et on taimetoitlane, aga tegi seda, süües juba teist taldrikutäit meie tehtud borši, kus silmanähtavalt liha sees oli. Pärast süüdistas meid, et püüame teda «ära mürgitada». Aga kotlette lubas tema «usk» süüa, sest neis oli peale liha ka saiapuru,» kirjeldab Dmitri.

Pingeid tekitab seegi, et viie päeva asemel jääb noor daam kostile kuuks ajaks. Kannatanud mõnda aega viisakalt, tõstavad mehed kutsumata külalise lõpuks tänavale.

Kuid «taimetoitlannal» on kontakte. Juba mitu aastat Indias elanuna on ka temal tekkinud vajadus raha hankida. Ta on leidnud selleks võimaluse, mis just esimesena pähe ei torka: Kollywoodil on nimelt läänelikult välja nägevate inimeste krooniline põud.

Nii saabki Dmitrist – ja hiljem tema vahendusel veel ühest laevakaitsjast – tamili filminäitleja.

«Töö oli lihtne: lähed kohale ja põhimõtteliselt etendadki valget nägu. Alguses olid need üldisemad stseenid, kuid kui nähti, et saan hakkama, hakati ka eraldi stseene filmima. Isegi mingid episoodilised rollid tekkisid.»

Peatselt sugeneb tutvusringkonda kohalik agent, kes vahendab eksootilise välimusega mehi meelsasti stuudiotele. Võtted nõuavad kehastumist küll arstiks, küll relvakangelaseks või ärimeheks. Kuna rääkima ei pea midagi, pole vahet. Päeva eest makstakse 2000 ruupiat [25 eurot], kõige suurema kogusissetuleku – 16 000 ruupiat [200 eurot] – saab Dmitri kaheksa päeva jutti kestnud võtteperioodi eest.

«Kusjuures hiljem nägime ennast telekas paaris filmis. Ja kui juba teist korda vanglasse sattusime, võeti meid seal vastu väikestviisi staaridena. Filmindus on sealmail midagi nii pöörast, et igasugune filmi sattumine on juba suur asi.»

Võttepäevade vaheajal leiab Dmitri teise mõnusa ja kasuliku teenimisvõimaluse. Eestist kohale lennanud fotoaparaat on ju käes, samas torkab silma, et India restoranide menüüdes pole toitudest pilte või on need viletsa kvaliteediga. Mõeldud, tehtud! Meeldiv saab ühendatud kasulikuga: kui toidud juba pildistamiseks valmis vaaritatud, peab keegi need ju ometi ära sööma …

«Kokkuvõttes võib selle perioodi [2015. aasta teine pool] kohta öelda, et elu sujus ja kõik toimis. Olime usus, et see absurditeater, kuhu oleme sattunud, lõpeb kohe ära. Uus kohtunik tundus normaalne, ta peedistas korduvalt hoopis süüdistaja poolt.»

Absurditeatris on nimelt alanud uus vaatus. India ülemkohus on juuli alguses põrgatanud Ohio meeskonna ja laevakaitsjate kohtuasja tagasi «allapoole», ringkonnakohtusse. See on saanud kohustuse poole aasta jooksul otsus langetada.

Eestis on aga vahetunud välisminister. Keit Pentus-Rosimannuse (kelle kohta Eesti Päevaleht oma juhtkirjas tagantjärele kirjutab, et kriisiajal pole vaja ametit alles õppivat ministrit) on välja vahetanud staažikas diplomaat Marina Kaljurand. Tõsi, ka temal õnnestub kohe seada oma sõnad nii, et vähemalt mõni laevakaitsjate lähedastest end puudutatuna tunneb.

«Kuidas oleks neil võimalik töötada, kui neil pole tööluba ega viisat?» küsib ühe laevakaitsja ema nõutult. Kaljurand on tema hinnangul libastunud Kuku Raadio saates «Välismääraja», pillates lause, et laevakaitsjatel on põhimõtteliselt võimalik Indias töötada, aga nad ei leia tööd. Meelest ei taha minna ka see, kuidas värske välisminister vahetult pärast ametisse nimetamist tõi oma valdkonna kuumimate teemadena välja pagulased, Venemaa ja Eston Kohvri – laevakaitsjad esimeste hulka ei mahtunud.

Kaljurand reageerib kriitikale endale omaselt – emotsionaalselt. Kuid mitte avalikult. Ta kogub valitud Eesti ajakirjanikud välisministeeriumisse taustabriifingule. Kohvi ja küpsiste kõrval jääb kõlama sõnum, et tegelikult on laevakaitsjad end ikka ka ise oma vastutustundetusega orki ajanud. Enneolematult kõrgel tasandil viidatakse nüüd sellele, et mõistlikumad mehed kontrollinuks tööandja tausta. Uue noodina käib jutust läbi vihje, et vähemalt osa laevakaitsjatest on ise kahtlase, et mitte öelda kriminaalse minevikuga. Nimesid ei nimetata.

Ajakirjanduses aga jätkab välisministeerium «omade» eest seismist. Muu hulgas lubatakse nüüd uurida, millised on laevakaitsjate võimalused Indias seaduslikult töötada. Ja hoida «diplomaatilist survet».

Uduketramine käib kõikjal. Kindlalt keegi midagi ei tea, kuid spekuleerimisest ei suudeta hoiduda.

Hoolimata sellest, et India valitsus on korduvalt kinnitanud, et tegemist on juriidilise, mitte poliitilise protsessiga, lubab välisminister Sushma Swaraj korraga laevakaitsjate kohtuprotsessi kiirendada. Suursaadik Ashok Kumar Sharma – sama mees, kes aasta alguses väitis, et valitsus ei saa kohtute tegevusse sekkuda – lubab nüüd suure suuga, et isegi kui laevakaitsjad süüdi mõistetakse, annab India valitsus neile armu.

Postimees valab õli tulle 17. oktoobril 2015 ilmuva kaljukindlas vormis pealkirjaga «Laevakaitsjad saavad peagi koju». Neli päeva varem on Ohio saaga algusest möödunud kaks aastat.

Püha puudus

Mis on elu? Säde öös.

Indiaani vanasõna

Inimelu hind on erinev.  Ilus oleks mõelda, et nii ei ole, aga me kõik teame, tegelikkus on teistsugune.

Hinna määravad paljud tegurid eri valdkondadest, bioloogiast psühholoogiani ja ajaloost tähendusõpetuseni. Paljudele läheb rohkem korda etniliselt ja kultuuriliselt lähemate inimeste surm. Ka loomult meeldivama inimese surm läheb enam südamesse. Oma osa on sellelgi, kuidas surrakse. Mida tavatum on surma põhjus, seda enam see mõjub.

Kuid palju sõltub surma positsioonist konkreetses ühiskonnas. Pärast 1990. aastate alguse «mõrv päevas» faasi on Eestist saanud rahulik põhjamaa, kus inimelu maksab päris palju. Stiihiad sel tuulepealsel maal ei võimutse. Kõik on tagasihoidlik või vähemalt mõõdukas: maad ja veed, tuuled ja sajud, ühiskondlik turbulents.

Lõuna-Aasias on asjalood teistsugused. Siin pillutab inimhingi nii loodus kui ka komberuum. Nii et kui Nepali maavärin jäigi laevakaitsjatele kaugeks ja digitaalseks, toob karm tegelikkus taltsutamatud loodusjõud lõpuks ikkagi koju kätte.

Mussoonkliima peaks lihtsustades tähendama suvist sadu ja talvist põuda. Tamil Nadu osariigi rannikualasid mõjutab aga nn talvine ehk kirdemussoon. Himaalaja mägedest India ookeani poole pühkiv tuul haarab tee peal Bengali lahe sooja niiskust ja pillutab selle mööda kagurannikut laiali.

Kuigi kirdemussooni mõju on aastati erinev, vallanduvad 2015. aasta novembris kõik taevased luugid. Kuu ajaga mõõdetakse Chennais 1200 mm sademeid. See on kaks korda nii palju kui terves Eestis kogu aasta jooksul.

Kuid see on alles sissejuhatus. Jõulukuu esimene päev meenutab juba piiblilugu veeuputusest. Tambarami linnaosa uhub 500 mm sademeid ööpäevas. Mujal pole olukord märkimisväärselt parem. Niigi ränkvihmadest loputatud linn on nüüd täiesti üle ujutatud.

Elekter kaob. Haiglad lakkavad ükshaaval toimimast. Chennai rahvusvaheline lennuväli suletakse – lennukid kõhutavad seal vees nagu ema ette rivistunud luigepojad.

Ka rongi- ja bussiliiklus seiskuvad. Räägitakse sajandi katastroofist. 2. detsembril kuulutatakse Chennai ametlikult katastroofipiirkonnaks.

Kui vesi detsembri teisel nädalal alanema hakkab, täituvad linna surnukuurid ja krematooriumid pilgeni. Leitakse 500 laipa, kuid kui palju leidmata jääb, pole teada. 2004. aasta tsunami, mis nõudis Chennais 125 inimelu, on selle kõrval lapsemäng. Tulvaveed on kõige rängemini tabanud Chennai slumme, kuid sealsed asukad, peamiselt dalit’id ehk kastitud, India tegelikkuses suurt ei loe.

Juhuse tahtel on Dmitri koos ülejäänud ohiolastega aga kamandatud Tuticorinisse järjekordsele kohtuistungile. 1. detsembrile määratud istung lükatakse paar päeva edasi, kuna kataklüsm ei lase kolmel hindul – peakokal, mehaanikul ja vanemmadrusel – kohale ilmuda.

«Lõpuks elasime nädal aega Tuticorinis, kuna bussid ei liikunud. Kui tagasi jõudsime, oli kõik niiske, rõske ja sopane. Ning elektrita.»

Olgugi et suurim hävitus läheb mööda, võtab vaatepilt tõsiseks.

Eestis ilmub sel ajal täpselt samal päeval kaks artiklit, kus meenutatakse, et laevakaitsjaid ootavad juba kolmandad jõulud kodust kaugel. Tõsi ta on, jõulud on tulekul. Chennais on küll märkimisväärne katoliiklik kogukond ja mitu kirikut, kuid need Dmitrit ei tõmba. Küll aga jääb talle pikalt kohtusse sõidult kõrvu Ohio ukrainlasest kapteni jutt.

«Ta rääkis, et siinsamas lähedal [200 kilomeetri kaugusel Chennaist] on hindude jaoks püha koht. Seal on üks suur mägi, kus inimesed käivad jõudu ja vaimsust ammutamas. Ja ta kutsus mind kaasa. Lubas, et organiseerib elamispinna ja puha.»

Võib-olla on see lihtsalt igavus või uudishimu, aga võib-olla juba tükk aega tagasi alanud arengu loogiline jätk. Dmitri nõustub.

Ja võib-olla on see juhus, kuid võib-olla mitte, aga «üks suur mägi» kujutab endast Arunachalat. Tuntud ka kui Annamalai, on see Šiva – hävituse ja uuestisünni jumala – kummardajate üks peamistest pühapaikadest Lõuna-Indias.

Dmitri jaoks tundub Tiruvannamalais paiknev mägi koos Šiva templiga esialgu nagu «väike Sigatüügas».

«Iga põõsa all oli mõni guru, igal sammul keegi peatas ja tahtis vaimsust jagada. Saime tuttavaks igasuguste inimeste, nii kohalike kui ka läänest tulnutega. Õhkkond oli eriline.»

Muidugi, see pole ju tavaline päev. Šivaistide siinne rituaal girivalam tähendab 14-kilomeetrise täistiiru kõndimist ümber Arunachala. Ja see tuleb sooritada täiskuu ajal. 2015. aasta detsembris tõuseb täiskuu taevasse 24. detsembri õhtul. Kohal on miljon inimest.

Tagantjärele on meil alati raske osutada sõrmega sellele täpsele hetkele, millal meie muutumine alguse sai. Tihti polegi see algus konkreetne hetk, vaid pigem ühtlane jada üksteisega seotud ja lõimunud protsesse. Küll aga on enamasti palju kergemini märgatav muutumise otsustav kulminatsioon. Just nagu ulgumerel tasahilju liuelnud tsunami muutub tegelikkuseks – saab teoks – alles siis, kui ta randa uhab.

«Ma julgen öelda, et just seal Tiruvannamalais hakkasin kõigesse teistmoodi suhtuma. Mind hakkas huvitama jooga, hakkas huvitama maailma mõtestamine. Jah, teatud mõttes võib seda nimetada spirituaalseks ärkamiseks.»

Šiva. Hävitus ja uuestisünd. Kriis. Purustused ja võimalus.

Siis astub Dmitri koos kapten Dudnikuga girivalam’i tuhinas sammu, mida nad alguses võtavad vaid pooltõsiselt. Nad pöörduvad ühe pühadusest energiat ammutama saabunud ennustaja poole. Kellelt veel küsida, kuidas nende kohtuasi lõpeb.

Vaevalt on too küsimust kuulnud, kui ta silmanähtavalt kahvatub ja näost ära vajub. Mees ei lausu sõnakestki, vaid pöördub hääletult minekule.