Psühholoog: väärkohtlemine jätab lapse psüühikale jälje kogu eluks

Tiiu Arro sõnul viitab pereema käitumine tema enda lapsepõlvele.

FOTO: Liis Treimann

Psühholoog Tiiu Arro sõnul jätab kasvukeskkond neljale hooletusse jäetud lapsele jälje tõenäoliselt kogu eluks.



Laste ja täiskasvanute psühhoanalüütilise psühhoterapeudi Tiiu Arro sõnul on laste rääkima õppimisel kriitiline piir tavaliselt kuuenda eluaasta juures. Kui laps pole selleks ajaks rääkima õppinud, on tõenäosus, et ta seda hiljem teeb, väike.

Eilses Eesti Ekspressis kirjeldatud juhtumil, kus täielikku hooletusse olid jäetud alla aastane, kahe-, nelja- ja kuueaastane laps, ei rääkinud kaheaastane sõnagi, nelja-aastane aga peamiselt roppusi. Kõige vanem laps, tüdruk, kes pärast pikka vaikimist lõpuks suu avas, üllatas aga oma teraste tähelepanekutega kodus juhtunu kohta.

«Ta on teistest vanem, mistõttu on võimalik, et ema toimetulek esimese lapsega oli parem ja elu polnud veel nii hulluks läinud,» oletas Arro. «Tüdrukud on natukene vitaalsemad ka kui poisid.»

Väiksemate lastega pole lootus kadunud. Arrol on varnast võtta näide lapsest,  kes viieaastaselt ei kõnelenud, hakkas siis käima teraapias ja seitsme-kaheksaselt tulid esimesed sõnad. Ent vahele jäänud arenguetapid jätavad Arro sõnul psüühikasse jälje ka siis, kui lapsed teraapiat saavad.

«Neil pole olnud õnne õppida toime tulema oma ärevuse ja tunnetega ning nad on kogenud palju halba, hüljatust, puudust, mittemõistmist,» rääkis Arro. «See jätab oma jälje.»

Ta märkis, et kui lapsed ei ole õppinud oma vanematelt emotsionaalseid toimetulekuoskusi, siis nad ei suuda seda hiljem ka oma lastele edasi anda. «Sest kust sellised emad tulevad? Ikka oma lapsepõlvest,» nentis Arro.

Psühholoogi jaoks on mõistetamatu, miks viidi lapsed kodust minema nii, et autos nendega ühtegi sõna ei räägitud. Eesti Ekspressis seletati seda kartusega, et rääkides oleks võidud lapsi veelgi enam traumeerida.

«Kui tuua lapsed ära keskkonnast, kus nad on harjunud olema, ja muutus on väga suur, siis see on igal juhul ka traumeeriv,» ütles Arro. «Rääkimise võlujõud on selles, et laps saab aru, et tema kõrval on täiskasvanu, kes tuleb olukorraga toime.» Tema sõnul oleks hoolivam oleks olnud lastele selgitada, mis nendega nüüd toimub, isegi kui nad sellest sõnaliselt aru ei oleks saanud.

Uude, puhtasse ja turvalisse keskkonda jõudnud nelja-aastane laps käitus agressiivselt. «Kui laps oma halvad tunded välja elab, siis võib see teistele olla raske taluda, aga laps püüab nii oma halvast tundest vabaneda,» selgitas Arro. «Ta ei oska selle tundega muud teha.»

Psühholoog märkis, et kui laps ei saa paha tunnet väljendada, siis ta ei õpigi selle tundega toime tulema. «Ta paneb väljaelamisse ja tegutsemisse kogu oma jõu, mis annab märku suurest vajadusest,» rääkis Arro.

Kirjeldatud lapsed olid üles kasvanud koos koertega, niuksusid, haukusid ja pissisid jalga tõstes, kuid Arro sõnul olid koerad sellises olukorras ilmselt isegi abiks. «Emotsionaalne suhe koeraga võis osaliselt kompenseerida seda, mida ema ei suutnud pakkuda,» sõnas ta.

Tagasi üles