Kogu Eestit möödunud nädalal raputanud lugu ühest Ida-Virumaa linna korterist leitud väikelastest, kes justkui koerte keskel kasvades rääkimise asemel haukusid ning neljajalgsete kombel urineerides jalga tõstsid, sai uue varjundi, kui laste vanaema Põhjarannikuga rääkides kinnitas, et tegelikult pole asi nii hull, kui avalikkusele siiani serveeritud on.
Eesti Ekspress kirjeldas möödunud neljapäeval värvikalt juhtumit, kuidas lastekaitsjad avastasid ühest korterist mullu sügisel õõvastava pildi, kus koerte keskel elanud väikelapsed pidid sööma mädanenud toitu ning oskasid vaid koerte kombel klähvida ja inimkeeli ropendada. Kui vanemad joomahoogu sattusid, olid lapsed omapäi, näljas ja hoolitsuseta, rääkis ajaleht.
Larissa (kõik mitteametnike nimed muudetud – toim.) on nendest neljast lapsest kõige noorema lihane vanaema, kes enda sõnul käis lapsi sageli vaatamas, hoolitses nende eest ning võttis ka enda juurde.
Avalikkusele teadaolevalt kutsus Larissa ise mullu novembris kohale lastekaitsjad, kui lapsed kohutavatest oludest leidis, kuid naisel endal on sellest ajast hoopis teine meenutus.
«Pilt, mis avanes, oli õudne,» meenutas naine 7. novembri hommikut, kui sisenes korterisse, kus poeg koos elukaaslase Olga, nelja lapse, nende vanaisa, kolme koera ja kassiga elasid. Ta jättis üksikasjad kirjeldamata, öeldes, et kutsus politsei ning koos sõideti lastega traumapunkti, kus meedikud nad üle vaatasid. Seejärel viis vanaema lapsed enda juurde.
«9. novembri hommikul helistati sotsiaalametkonnast ning paluti kohale tulla. Kui ütlesin, et ma ei saa lapsi üksi jätta, et tulgu nad ise, vastati, et see on minu enda huvides,» meenutas Larissa.
Lõpuks palus ta sõbrannal lapsi vaadata ning läks kohale, kus talle tehti selgeks, et lapsed ei saa tema juurde jääda. «Mulle öeldi, et ma pole nendele lastele mitte keegi, ning vihjati mu vanusele,» sõnas Larissa, kellel on pensionieani jäänud kaks aastat.
«Nad ei lasknud mul lapsi riidessegi panna,» meenutas naine seda päeva, mil sotsiaaltöötajad lapsed enam kui pool aastat tagasi varjupaika viisid. Sellest ajast pole vanaema lapsi näinud.
Naine tundis end puudutatuna väidetest, et lapsed elasid näljas ja puuduses ning olid oma arengus koerte tasemel. «See on vale, nad pole mingid kutsikad ega Mowglid. Nad on tublid lapsed ja head suhtlejad. Tõsi, nendega ei tegeldud, kuid omavahel nad mängisid, vanem tüdruk käis lasteaias,» kinnitas Larissa.
Nüüd, mil kõik neli last on lastekodus, Larissa poeg Olga juurest lahkunud, tahab vanaema kas või ühte, oma lihast lapselast, seda kõige nooremat, aastast poissi, enda kasvatada võtta. «Ma hakkan tema eest võitlema,» lubas vanaema, kes ütles, et tahaks veel teisegi poisi, selle kaheaastase, endale saada.
«Kaks ma kasvataksin üles, kõiki nelja ei suuda,» rääkis neljatoalises korteris elav naine.
Miks kõik lastele nii lõppes, Larissa öelda ei osanud, kuid ütles, et ema juurde neid tagasi lubada ei saa. «Ta ei ole suuteline emarolli täitma,» on naine veendunud ja lisas, et laste ema vajab ise abi ning pidevat järelevaatamist.
Larissa meenutuste kohta loe pikemalt Põhjarannikust.