Nädal tagasi tuli trükikojast mahukas monograafia «Armastades Eestimaad» – ülevaade Richard Uutmaa elust ja loomingust. Uutmaa virtuooslikkus avaldus eriti koloristina, erinevate toonide leidmises, räägib raamatu koostaja, kunstiteadlane Mai Levin Tiina Kolgile.
Mai Levini hinnangul on Richard Uutmaa (12. X 1905 – 12. V 1977) meie looduse romantiline laulik, kes oli Pallase kunstikooli lõpetamisest 1935. aastal kuni oma viimaste elupäevadeni eelkõige silmapaistev maastikumaalija.
«Esmajoones oma kodukandi – põhjaranniku kujutaja, aga ka Lõuna-Eesti kuplite ja järvesilmade jäädvustaja. Tema Saaremaa vaated moodustavad justkui omaette peatüki meie maaliloos, aga Uutmaa on olnud ka Peipsi ääres ja Läänemaal.
Teda võib nimetada meie esimarinistiks, kuigi Eestis on ka teisi väga häid meremaalijaid – ja raamatus teeme juttu Eerik Haamerist, Richard Sagritsast, Olav Maranist ja Henn Roodest – aga Uutmaa lõuendeil on näha, et ta tunnetas merd kui stiihiat. Nähtavasti polnud tal ka tehnilisi raskusi mere kujutamisega,» täheldab kunstiteadlane Mai Levin.
«Muidugi, aastatega tekib teatud rutiin, aga vanas eas on see minu meelest sama hästi kui möödapääsmatu.»
Uutmaa kompositsioonimaalis on esikohal kaluriteema. Esimeste meeldejäävate teostega selles vallas tuli ta välja Pallase lõpetamisel – «Kalurid» ja «Rannamaastik kaluritega».
Sama teema paelus ka tema õpingukaaslast Eerik Haamerit.
«Aga nende lähenemine figuurimaalile oli erinev. Kui Haameri loomingu keskmes oli inimene, oma tööde ja tegemistega, siis Richard Uutmaal sulanduvad inimesed, kalurite elu ja askeldamine loodusesse,» märgib Levin.
Uutmaa oli pärit Altja külast Kõrve talu kaheksalapselisest perest, kellest kuus surid noores eas tiisikusse. Vaatamata karmile elule oli noormees romantiline unistaja, kes oma kujutluses seilas maailmamerel, peatus võõrastes sadamates ja kõndis kaugetel randadel, kuid tema elu kulges nii, et ei saanudki suurt Eestist välja. Vaid 1947. aastal sügisel käis loomingulisel komandeeringul Armeenias.
«Mul on jäänud mulje, et Uutmaa oli vähese jutuga, kuid küllap sõprade seltsis võis ta isegi lobiseda, nagu Wiiralt,» pakub kunstiteadlane.
Kunstniku tütre Tiina Uutmaa meenutused loovad südamliku pildi Richard Uutmaast – mehest, kes maalimise kõrval armastas kalastada ja metsas uidata, maja ehitada ja aias rahmeldada, muusikat kuulata ja lugeda ning kirjutada...
Monograafia lõpus on valik tema suleproovidest, milles avaneb kunstniku olemus kujukalt.
«Kunstnikuamet on ju võrdlemisi raske, see tahab inimest täiesti endale,» leiab Mai Levin.
«Arvukatest piltidest, mida nad elu jooksul maalivad, ei saagi kõik olla šedöövrid ja nõnda võivad kriitika sihikule jääda ka tagasihoidlikumad. Minu arvates on kriitika Uutmaa suhtes olnud ebaõiglane ning andis mulle seda raamatut kirjutades võimaluse üles tõsta probleemi: mis on see müstiline elutõde, mida kriitikud taga ajavad – nii Eesti, Saksa kui ka Nõukogude ajal?
Me peaksime arvestama teiste inimeste maailmavaatega. Elutõde ja kunstitõde on eri asjad. Üks asi on see, mis on olemas, teine aga, kuidas me olemasolevat tunnetame, oskame seda edastada ja vastu võtta.»
Kunstiteadlasena vaatab Levin alati eelkõige, kui tegu on maalijaga, kuidas ta valdab pintslit, kuidas oskab ümber käia värviga. «Minu meelest kuulub Richard Uutmaa eesti maalikunsti veerandsaja tugevama koloristi hulka – tal on väga huvitavaid lahendusi, ta on virtuoos leidmaks erilisi toone. Võib-olla just seepärast märgati teda ka Moskvas ning isikukultuse lõpuaastatel telliti temalt teoseid, mida saata välismaale näitustele.»
Uutmaa paistiski kompositsioonimaaliga silma just oma varasemal loomeperioodil. Näiteks «Rukkilõikus», mis on praegu Kumus väljas, on osa 1941. aastal maalitud triptühhonist. Teised kaks on läinud rändama. Õnneks tuli «Võrguparandajad» välja, kuid «Lambapügajad» asub tänaseni teadmata kohas. Kunstiteadlase sõnul on veel pooled Uutmaa töödest peidus.
«Evi Pihlak on pidanud põnevamaks just Uutmaa sõjajärgset loomingut. Aastail 1945–47 polnud ideoloogiline ajupesu siia õieti jõudnud ja rahvas rõõmustas saabunud rahuaja üle. Kui repressioonid algasid ja kunstnikelt telliti figuraalseid kompositsioone, maalis Uutmaa ikka kalureid meeleldi ja jäi nende liistude juurde veel aastateks,» lisab Levin.
Richard Uutmaa teoseid vaadates võib ette kujutada, et need sündisid küllaltki kiiresti, arutleb kunstiteadlane. Aga 1950ndate lõpul ta karmi stiiliga kaasa ei läinud. Samuti ei istunud talle kujundite geometriseerimine ja teatav deformatsioon, aga tema väljenduslaad 1960ndatel oli küllaltki ekspressiivne – Uutmaa kasutab siis värve julgemini. Tema maalidelt jäävad meelde puhtad ultramariinid, kärtspunased, säravad kollased ja lillad. Ta tegi 1960ndail ka suuri lõuendeid – näiteks Eesti Panga kogus olev «Kalasadama (Eisma rand)».
«Ühegi kunstniku uurimine ei lõpe ühe, kahe või kolme raamatuga,» nendib Levin. «Iga järgmine autor vaatab materjali värskema pilguga ja kirjutab sellest lähtuvalt oma teose. Eestis on väga palju häid kunstnikke, kelle loomepõllu peaks korralikult läbi kündma,» möönab kunstiteadlane, kelle karjäär Eesti kunstimuuseumis algas 1961. aastal graafikakogu hoidjana. Siis puutus ta iga päev kokku Eduard Wiiralti, Kristjan Raua ja teiste suurkujude loominguga.
Uutmaad mäletab Mai Levin eredalt 1958. aastal Kunstihoone nn altariseinas eksponeeritud maaliga «Õitsvad õunapuud» – kui säravat kevadet kandvat teost. Tollal õppis tulevane kunstiteadlane veel keskkoolis.
«Kunstihoone saalis ringi jalutades jooksevad mu silme eest läbi kümned ja kümned väga head teosed, mida siin näitustel aastakümnete jooksul on neil kohtadel eksponeeritud,» jutustab Levin.
«Richard Uutmaa monograafia puhul leian ma, et tema loomingu ülevaatest tähtsam on isegi pildirida, mis näitab, kuidas kunstnik erinevatel perioodidel on maalinud, milline oli ta loominguline tee.»
Saatuse tahtel üllitati tänavu sügisel kahe väljapaistva looja, 1935. aastal Pallases Nikolai Triigi maalikursuse lõpetanud kunstniku Eerik Haameri ja Richard Uutmaa põhjalikud ning kaunilt kujundatud monograafiad, mis pakuvad kultuurihuvilistele elamusi, avastamisrõõmu, mõtlemisainet, sedastab Mai Levin rahulolevalt.
Raamat
«Richard Uutmaa. Armastades Eestimaad»
Koostaja, põhiteksti autor: Mai Levin
Kujundaja: Tiit Jürna
Väljaandjad: Tiina Uutmaa ja Roland Pärn
Tallinn 2008,
336 lk
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)