Uutmaa paistiski kompositsioonimaaliga silma just oma varasemal loomeperioodil. Näiteks «Rukkilõikus», mis on praegu Kumus väljas, on osa 1941. aastal maalitud triptühhonist. Teised kaks on läinud rändama. Õnneks tuli «Võrguparandajad» välja, kuid «Lambapügajad» asub tänaseni teadmata kohas. Kunstiteadlase sõnul on veel pooled Uutmaa töödest peidus.
«Evi Pihlak on pidanud põnevamaks just Uutmaa sõjajärgset loomingut. Aastail 1945–47 polnud ideoloogiline ajupesu siia õieti jõudnud ja rahvas rõõmustas saabunud rahuaja üle. Kui repressioonid algasid ja kunstnikelt telliti figuraalseid kompositsioone, maalis Uutmaa ikka kalureid meeleldi ja jäi nende liistude juurde veel aastateks,» lisab Levin.
Richard Uutmaa teoseid vaadates võib ette kujutada, et need sündisid küllaltki kiiresti, arutleb kunstiteadlane. Aga 1950ndate lõpul ta karmi stiiliga kaasa ei läinud. Samuti ei istunud talle kujundite geometriseerimine ja teatav deformatsioon, aga tema väljenduslaad 1960ndatel oli küllaltki ekspressiivne – Uutmaa kasutab siis värve julgemini. Tema maalidelt jäävad meelde puhtad ultramariinid, kärtspunased, säravad kollased ja lillad. Ta tegi 1960ndail ka suuri lõuendeid – näiteks Eesti Panga kogus olev «Kalasadama (Eisma rand)».
«Ühegi kunstniku uurimine ei lõpe ühe, kahe või kolme raamatuga,» nendib Levin. «Iga järgmine autor vaatab materjali värskema pilguga ja kirjutab sellest lähtuvalt oma teose. Eestis on väga palju häid kunstnikke, kelle loomepõllu peaks korralikult läbi kündma,» möönab kunstiteadlane, kelle karjäär Eesti kunstimuuseumis algas 1961. aastal graafikakogu hoidjana. Siis puutus ta iga päev kokku Eduard Wiiralti, Kristjan Raua ja teiste suurkujude loominguga.
Uutmaad mäletab Mai Levin eredalt 1958. aastal Kunstihoone nn altariseinas eksponeeritud maaliga «Õitsvad õunapuud» – kui säravat kevadet kandvat teost. Tollal õppis tulevane kunstiteadlane veel keskkoolis.
«Kunstihoone saalis ringi jalutades jooksevad mu silme eest läbi kümned ja kümned väga head teosed, mida siin näitustel aastakümnete jooksul on neil kohtadel eksponeeritud,» jutustab Levin.
«Richard Uutmaa monograafia puhul leian ma, et tema loomingu ülevaatest tähtsam on isegi pildirida, mis näitab, kuidas kunstnik erinevatel perioodidel on maalinud, milline oli ta loominguline tee.»
Saatuse tahtel üllitati tänavu sügisel kahe väljapaistva looja, 1935. aastal Pallases Nikolai Triigi maalikursuse lõpetanud kunstniku Eerik Haameri ja Richard Uutmaa põhjalikud ning kaunilt kujundatud monograafiad, mis pakuvad kultuurihuvilistele elamusi, avastamisrõõmu, mõtlemisainet, sedastab Mai Levin rahulolevalt.
«Richard Uutmaa. Armastades Eestimaad»
Koostaja, põhiteksti autor: Mai Levin
Väljaandjad: Tiina Uutmaa ja Roland Pärn