Poliitik Yana Toomi hinnangul on keeleinspektsiooni juhi Ilmar Tomuski raamat, kus vene keelt kõnelevad mehed tahavad eesti poisilt mobiili ära võtta, venelasi solvav.
Toom peab Keeleinspektsiooni juhi lasteraamatut venelasi solvavaks
1. juuni 2011, 00:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seal on juttu 14-aastasest poisist nimega Johannes, kes räägib vanematele, et ta ei saa aru, milleks on vaja õppida vene keelt,» jutustas keskerakondlasest rahvaesindaja Toom ümber Tomuski lasteraamatut «Vend Johannes».
«Ühel päeval satub Johannes Mustamäel nägema, kuidas kaks purjus meest peksavad jalgadega väikest poissi ja tahavad ära võtta tema mobiiltelefoni,» kirjeldas ta. Mehed ei reageeri eesti ega inglise keelele.
«Kuna Johannes on suur ja kange poiss, annab ta venelasele pasunasse, jõuab koju ja siis ütleb, et nüüd ta saab aru, milleks on vaja vene keelt õppida,» rääkis Toom, kelle hinnangul on selline lugu täiesti vastuvõetamatu.
Poliitiku sõnul ei kujuta ta ette venekeelset lastekogumikku, kus oleks sarnane jutt eestlaste kohta. «Siis oleks Eestis kisa taevani ja see oleks ka väga õige. Mingisugused piirid peavad ikka olema,» lausus ta.
Poliitikul süda paha
Toomi sõnul teeb asja eriti kurvaks see, et raamatu autor on kõrge riigiametnik, keeleinspektsiooni peadirektor. «Riigiametnikuna peaks ta olema väga korrektne,» leidis ta.
Toom rääkis, et ta luges kümme aastat tagasi põhjalikult kaasaegset eesti kirjandust, just neid teoseid, mis hõlmasid venelasi.
«Pilt oli sünge ja ebameeldiv. Mu lootus oli, et kümne aasta pärast on meil teistsugune kirjandus, põlvkond muutub ja vaenu pole,» rääkis rahvaesindaja. «Nüüd leidsin selle lastekirjandusest. Mul on süda paha. Midagi pole muutumas.»
Raamatu «Vend Johannes» autori Ilmar Tomuski kinnitusel ei halvusta tema teos kindlasti venelasi ega puuduta rahvusteemat.
«See on lõbus lasteraamat ja mitte üheski loos pole mainitud, et tegemist on ühest või teisest rahvusest inimesega,» rääkis ta. «Ma olen keeletaustaga inimene ja tahan propageerida seda, et inimesed oskaksid võõrkeeli.»
Tomuski sõnul on Toomi sisukokkuvõte täiesti vildakas, sest peategelane üritab korduvalt konflikti rahumeelselt lõpetada. Ühegi rahvuse ega keele suhtes ei olevat mitte midagi negatiivset, vaid jutustuse lõpus saab peategelane Johannes aru, et vene keel on väga tähtis. Kusjuures tegemist olevat tõestisündinud looga.
«Yana Toomi mure võib olla see, et miks on sellest üldse noorteraamatus räägitud,» pakkus autor. «Mina olen arvamusel, et seda teemat ei tohi maha vaikida, sest see on paraku meie igapäevane elu. Oleksin ju võinud kirjutada, et vastane rääkis poola või läti keelt, aga siis ma valetaksin.»
Raamatus kirjeldatud rüseluse kohta ütles Tomusk, et konfliktolukordi on meie elus alati ja seda igasugu keeli rääkivate inimeste vahel. Ta tõi välja, et teises loos Johannes võimleb – autori sõnul ei tähenda see, et ta halvustaks kehalist kasvatust.
«Veel on lugu, kus Johannes läheb kirikusse ja teda ristitakse. Sealt võib hea fantaasia puhul välja lugeda, et see halvustab religioosseid toiminguid,» ironiseeris Tomusk.
Lisaks on autoril teine raamat, kus väike poiss läheb üksi poodi ja müüja ei räägi eesti keelt. «Kas ma halvustan sellega poemüüjat, ettevõtlust või on see meie igapäevane olukord?» arutles ta.
Kirjaridade tõlgendamine
Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv leidis, et eesti kirjanduses ei ole sellist venelastevastast vaenu, nagu viitas Toom.
«Andrei Hvostov näiteks leiab, et kaasaegses eesti kirjanduses õigupoolest venelasi polegi,» tõi ta näiteks. «Nii et ma ei arva, et seal mingit halvustamist või vaenu oleks, aga samas pole ka mingit sügavat ja objektiivset sissevaadet kuigi palju.»
Sinijärv pakkus, et kui suhted aja jooksul normaliseeruvad, ja nooremate seas on see juba juhtumas või juhtunud, siis ilmselt muutuvad ka peegeldused kirjanduses üha loomulikumaks.
Kirjanike liidu juhi sõnul peab samas iga autor arvestama, et tema väljaütlemisi, olgu need ilukirjanduslikud või mitte, võidakse tõlgendada muus kontekstis.
«Enda nime all kirja pandud ja välja öeldud sõnumite tagajärgedega tuleb tegeleda, sõltumata sellest, mis ametit pead, aga võib-olla mõne ameti peal olles rohkem,» märkis Sinijärv.