Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/24/1917094t1h0116.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/06/8232614t1h6b16.jpg)
Tallinnast mõnekümne kilomeeteri kaugusel Saue valla Laitse küla hämmastab tihedalt ühte kohta koondunud eri ajastute arhitektuuripärlitega. Lähestikku seisavad ehtne vanaaegne loss, stalinismiperioodi tööstusarhitektuuri musternäidis ning graniitvilla, mis algselt oli hoopis teistest hoonetest mitusada aastat vanem hobusetall.
Kõigepealt püüab Laitsesse saabuja pilku muidugi loss, mis justkui pärineks muinasjutust. Üks neogooti arhitektuuri silmapaistvamaid näiteid on koos pargiga kaitse all. Eesti mõisaportaalist selgub, et Laitse mõis (Laitz – saksa k) eraldati iseseisva mõisana Ruila mõisast 1637. aastal. Mõisa omanikud vahetusid, kuni 1883. aastal ostis selle Woldemar von Uexküll. Üsna varsti pärast seda lasi ta sinna püstitada väljapaistva kahekorruselise neogooti stiilis hoone, mis valmis 1892. aastal.
Ullrich von Bremenilt 1919. aastal võõrandatud mõisahoones on asunud nii noortekoloonia kui ka lähedalasuva raadiojaama kontoriruumid ja korterid. Praegu on lossis hotell ja pubi ning eesliite neo- võib gooti eest ära unustada. Lossis majandav Sulo Muldia on parajasti välismaal, kuid annab lahkelt loa seal ringi vaadata.