Mitte kunagi varem pole ei ole Illukal varjupaigataotlejate keskuses elanud korraga nii palju inimesi kui praegu – 26 enamasti noort meest, aga ka kaks väikelast ja eakas põgenik. Metsadetagune eraldatud varjupaik ei suuda pakkuda inimväärset külalislahkust, kirjutab Anneli Ammas.
Ida-Virumaal Illuka põgenikekeskuse elumaja koridoris loksutab noor inguši naine käru hoogsalt edasi-tagasi, peaaegu aastane Muhhamed Amin joriseb ega taha lõunauinakule jääda. Naine liigutab käru üha innukamalt. Lõpuks jääb poiss magama ning noor ema sõidab vankri läbi köögi ja televiisoritoa spordiruumi magama. Õue sääskede kätte last viia ei saa.
Kahe ja poole aastane ingušipere tütar istub samal ajal arvuti ees ja vaatab multikaid. Õue pole temalgi asja: sääskede pärast. Ja ega tal ole seal ka suurt midagi teha, sest Illukal pole isegi liivakasti, rääkimata kiigest või ronimisredeleist lastele.
Siiani pole laste mängukohast ka puudust tuntud, sest inguši lapsed on Illukal esimesed nii väikesed. Eesti riik on juba otsustanud, et sel perel on õigus pagulasena Eestisse elama jääda ja Illukal saab nende aeg peagi läbi. Muhhamed Amin sündis Soomes, kuhu pere oli jõudnud läbi Eesti, ja seepärast nad siia ka tagasi saadeti.
«Soomes olid väga head tingimused, keskus on Helsingi lähedal, lastele ümbruskonnas mitmed mänguväljakud,» nimetab ingušlanna. «Mänguasju meile Illukal anti.»
Arstiabi kaugel
Kui Balti uuringute instituudi küsitlejad talvel Illukal teiste põgenike seas ka inguši peret küsitlesid, olid sotsioloogid jahmunud, et Eestisse jõudes ei olnud imikut mitme kuu jooksul perearsti juurde kontrollile viidud. Veelgi enam: selgus, et põgenikele ei tehta üldse Eestisse jõudes tervisekontrolli; arstile viiakse neid vaid siis, kui keegi seda väga vajab.
Arst asub Illukalt 50 kilomeetri kaugusel Jõhvis, kuhu bussiga pääseb kolmel päeval nädalas ja muul ajal saab sinna vaid juhul, kui keskuse juhataja on kohal ja tal on aega sõit autoga ette võtta. Õnneks pole arstiabi siiani eriti vajatudki, sest põgenikud on olnud vaid noored mehed.
Ligi kaks aastat tagasi Gruusiast saabunud eakal abhaaslannal Izolda Lomaijal ei olnud algul lihtne põgenikekeskuse juhile selgeks teha, et diabeetikuna on tal tarvis sageli arstil käia ning tal on tõesti vaja viis korda päevas end süstida.
«Õnneks sai juhataja siiski aru, mis haigus see on ja nüüd on mul kõik rohud ja arstile pääsen ka alati,» on leplik naine rahul. Vanaema Izolda, nagu kõik Illuka asukad teda hellitavalt kutsuvad, tõstab elektriahjust välja lõhnavad leivapätsid.
Samas kõrval paneb kartuleid keema Bangladeshi noormees Satchi. Kiidab, et need on head kartulid, kuigi kodumaal sõi ta hoopis teistsuguseid toite. Eestisse jõudis ta pärast pikki rännakuid, kui tundis, et peab lõpuks pagemise lõpetama ja kusagile paigale jääma.
Satchil on jalas teksased, mida Izolda on aidanud parandada – naine aitab kõiki, kel abi vaja. Ligi kahe aastaga on ta väikesel õmblusmasinal kokku õmmelnud hulga lapitekke, mida jagub põgenikemajas nii tema enda ja tütrepoja ühisesse toakesse kui ka üldruumidesse.
Satchi tõdeb, et tema rahvas on külalislahke loomuga, jagavad omavahel kõike. «Siinkandis, Põhja-Euroopas, on inimesed isekamad ja tuleb loota eelkõige iseendale, mitte teistele,» ütleb noormees, aga ta ei heida seda ette. «Olen nii raskeid katsumusi läbi elanud, et siin pole midagi rasket. Teen iga päev jõusaalis trenni, jooksen külasse ja tagasi: püüan hoida kindlat igapäevast rutiini.»
Tegevusetus on Illuka asukate üks raskemaid katsumusi. Nad teavad täpselt, päevapealt öelda, kui kaua on Ida-Virumaa metsade taga viibinud, ent keegi neist ei tea, kui kaua võib see elu kesta. Migratsiooniameti vastus peab tulema poole aasta jooksul ja kui see on eitav, võib minna kohtusse seda vaidlustama – sel põhjusel on näiteks Gruusiast tulnud pere varsti juba kaks aastat Illukal.
Kord nädalas makstakse kinni bussisõit Jõhvi – peamiselt toiduainete järele, sest 76 euro eest kuus peavad varjupaigataotlejad ise söödud saama. Kui tahakski tihedamini maakonnalinna sõita, tuleb piletiraha kõhu arvelt näpistada. Lihtsam on neil, kellel varasemast veidi tagavararaha või saadab lisa mõni sugulane, kes juba kusagil
Euroopas end sisse seadnud.
Huvi ja ka vähese tegevuse tõttu soovivad põgenikud õppida eesti keelt, ajalugu, kultuuri – et saaks üldse aru, mis maale nad lõpuks sattunud on. Ei Kameruni ega Kongo noormehed olnud varem niisugusest väikeriigist nagu Eesti kuulnudki, aga kui nende varjupaigataotlusele jaatavalt vastatakse, soovivad nad siia jääda.
Muljed, mis inimestest eemal metsade taga Eestist tekkida võivad, ei ole kindlasti eriti julgustavad.
Viimase kuu jooksul on kord nädalas eesti keele õpetaja Illukal tundi andmas käinud – vähe küll, aga rohkem kui mitte midagi. Terve maja peale on kaks telerit, millest üks ei näita ühtegi Eesti kanalit. Internetis saab olla vaid kolme arvutiga arvutitoas ehkki mitmel põgenikul on sülearvutid ning interneti teel suhtlemine võiks leevendada perest ja sõpradest eemalolekut ja aidata edasiseks tööd otsida.
Varjupaigataotlejate olusid uurinud Kristina Kallase sõnul ei saa Illuka probleemide puhul sugugi vaid raha taha pugeda. «See on suhtumise ja tahte küsimus,» on ta veendunud.
Sääsekartlik rahvas
Kas või see, et kogu põgenike seltskond askeldab ilusal suvepäeval umbses majas ja õue nina pista ei saa, sest nad pole harjunud Eesti sääskedega – ja neid on tänavu jälle väga palju, eriti niiskes metsas. Võimalikest sääsetõrjevahenditest pole nad kuulnudki ning kui ongi, siis väikesest toetusrahast selleks ei jagukski.
Köögi aknaid vahepeal küll avatakse, aga siis on kõik kohad valusasti hammustavaid sääski täis. Elu teeks veidigi mugavamaks paar sääsevõrku.
«Ma pole kunagi niisuguses suures metsas olnud,» ütleb türklane Metin. Ta kardab metsa ja kardab sääski. «Alles viimastel kuudel on siin öösiti turvamees – ikkagi mets ümberringi!» lausub mees, kes on Illukal üle elanud ka tema jaoks täiesti harjumatu lumerohke talve.
«Küla on meist kolme kilomeetri kaugusel, aga seal pole kellegagi rääkida – nad ei oska inglise keelt. Ja Jõhvis räägib ka enamik vene keelt ning inglise keeles on raske hakkama saada,» loetleb Metin.
Ta ei ole kordagi arsti poole pöörduma pidanud, aga kardab, et sealgi tekiks keele pärast raskusi. «Ka siinse direktoriga ei saa suhelda, sest ta ei oska inglise keelt: ainult «tere!» ja see ongi kõik, mida temaga saab rääkida,» on Metin pettunud. Teine keskuse töötaja siiski oskab inglise keelt ja Jõhvis arsti juures käies leitakse sealgi vajadusel inglise keele tõlk.
Aga viimasel ajal on Eestisse hakanud jõudma põgenikud ka prantsuskeelsetest Aafrika riikidest. Keskuse sotsiaaltöötaja Tiina Kuznetsova sõnul on Tartus prantsuskeelne tugiisik, kes aitab Kongo ja Kameruni päritolu põgenikel asju ajada.
Izolda katab koos inguši naisega kiiresti väikese teelaua – ahjusoe leib, või, küpsised – ja kahetseb, et ei saa külalisi kodumaise kombe kohaselt hoopis külluslikumalt kostitada.