Sven Mikser: Obama väljakutse - suuta Ameerikat muuta

Sven Mikser.

FOTO: Peeter Langovits.

«Muutused on Ameerikasse jõudnud!» ütles Barack Obama pärast valimisvõitu juubeldavatele toetajatele kodulinnas Chicagos. Eelnevalt oli muutuste loosungi all kandideerinud tulevane president suutnud eelvalimistel seljatada kogenuma rivaali Hillary Clintoni ja «pärisvalimistel» surunud tatamile tõelise veteranpoliitiku John McCaini.



See, kuidas Obama suutis elektrifitseerida Bushi poliitikas pettunud Ameerika valijaid, on kahtlemata üks poliitajaloo muljetavaldavamaid edulugusid. Ent muutused, mida ameeriklased pikisilmi ootavad, ei puuduta presidendi nime või nahavärvi.


Sisuliste uuenduste tegemine USA sise- ja välispoliitikas peab ootama uue presidendi ja Kongressi ametisse astumist tuleva aasta jaanuaris. Ses mõttes oli Obama hüüdlause veidi ennatlik, ent veenev võit presidendivalimistel ja ülekaalu kindlustamine Kongressi mõlemas kojas annab demokraatidele suurepärase šansi teha ka reaalseid muudatusi.


Kui «krediiditsunami» sügise hakul USA rannikule jõudis, oli valimiskampaania juba alanud. Maksukärbete ja kulukate sotsiaalprogrammide lubadusist ei olnud kampaania käigus võimalik taganeda. Nüüdseks on maailma suurima majanduse kokkutõmme aga tõsiasi: tarbimine kidub, töökohad kaovad, tööstustoodang kahaneb. Ei ole kahtlust, et majanduse tsüklilisus kasvukõvera lõpuks taas ülespoole suunab, ent kriis on kardetust sügavam ja paranemine võib võtta loodetust kauem.


Selles valguses on arusaadav, miks Obama oma esimeses «troonikõnes» rahva ülikõrgeid ootusi jahutas, lubades tulevaste õnnestumiste kõrvale ka paratamatuid tagasilööke, ja öeldes, et mitte kõiki eesmärke ei ole võimalik saavutada esimese aasta ega isegi esimese valimisperioodi jooksul.


Kui Wall Streeti «ahnurite» kasumiiha talitsemine on liberaalsele Obamale ja Kongressi demokraatlikule enamusele ideoloogiliselt meelepärane, siis tavalise ameeriklase veenmine, et edaspidi tuleb vastutustundlikumalt laenu võtta või koguni üle jõu ostetud kodust loobuda, kätkeb sootuks suuremaid poliitilisi karisid.


Ameerika väliskaubanduspartnerid ootavad, mil määral ja kuidas kavatseb Obama, kelle partei on traditsiooniliselt protektsionistlikuma majanduspoliitika toetaja, kaitsta Ameerika töökohti sellises emotsionaalselt olulises tööstusharus nagu autotööstus. Huvitav on seegi, kas ja kuivõrd jõuliselt realiseerub Obama administratsiooni eeldatavalt suurem multilateraalne orientatsioon uuteks algatusteks WTO läbirääkimistel või kliimamuutustega võitlemisel.

Julgeolekupoliitikas on kaks peamist teemat, mille osas Obama ja McCaini (nagu ka Obama ja Bushi) lähenemised lahknesid ja kus võib oodata kardinaalseid muutusi. Need puudutavad Iraaki ja Iraani.
Barack Obama, kes algusest peale oli Bushi alustatud invasiooni vastu, soovib USA väed võimalikult kiiresti Iraagist välja tõmmata. Enam kui saja tuhande sõduri lahkumise kiirust saab aga ka parimal juhul mõõta aastate ja kuude, mitte päevade ja tundidega. Seni on USA huvides liitlaste aktiivne kaasamine.


Kujutlus, et Obama administratsioon hindaks Eesti panust Iraagi stabiliseerimisse negatiivselt, kuna missioon sai alguse Bushi valitsusajal, on ekslik. Nii nagu ameeriklased toetasid meie NATOga liitumise ajal Eestit, mitte Laari või Kallase valitsust, on ka Eesti toetanud Iraagis USA julgeolekuhuve, mitte Bushi või Obama administratsiooni. Seda hinnatakse kõrgelt mõlemas parteis.


See, millisena jääb Iraak maha pärast ameeriklaste lahkumist, on üheks Obama julgeolekupoliitika lakmustestiks ja siin ei saa uus president läbi kukkuda. Samas ei tohi ebaõnnestuda ka teine käimasolev sõjaline operatsioon Afganistanis, mis vajab hädasti lisavägesid ja kuhu Obama on lubanud suure osa Iraagist vabanevaist USA sõduritest viia.


Iraan ei ole oma kahest naaberriigist sugugi vähem keeruline sasipundar. Obama kampaaniaaegne jutt uutest diplomaatilistest avangutest ei tähenda naiivset lootust, et üksnes hea sõna võiks võita võõra väe. Pigem võib uuelt administratsioonilt oodata piitsa ja prääniku teistsugust doseerimist, andes mõista, et kui Iraan lakkab käitumast rahvusvahelise paariana, ei jää ka hüvitus tulemata.


Samas on Iraani tuumaprogrammi tuleviku seisukohalt USA presidendivalimistest suurem kaal eelseisvatel Iisraeli valimistel. Juhul kui Iisraelis peaks võimule naasma Benjamin Netanyahu juhitav Likud, muutub võimalus veenda Iraani vabatahtlikult pommist loobuma olematuks. Meenutagem, et just siis, kui Bill Clinton üritas islamivabariigi toonast mõõdukat presidenti Mohammad Khatamid «positiivselt hõlvata», taaskäivitati Iraani salajane tuumarelvaprogramm täistuuridel.

Siiski ei saa me siin Eestis üle ega ümber uue administratsiooni Venemaa-poliitikast. Ekslik on väita, et McCain sooviks Venemaaga vastasseisu ja Obama lepitust. Obamalt, kes rõhus kandideeris tugevalt väärtustele, ei ole mingit põhjust karta üle liitlaste peade sõlmitavat diili Venemaa või Hiinaga.


Küll on aga Venemaa jätkuvalt huvitatud enda suureks mängimisest. Parim viis selleks on esitada väljakutse USA-le kui globaalsele liidrile. Obama võib selles kontekstis osutuda Vene strateegidele kõvemaks pähkliks kui harjumuspärane «pistrik» McCain. Kui Obama suudab Lääne-Euroopa Bushi-kriitilisi liidreid veenda, et uuenenud Valge Maja on demokraatlikule maailmale endiselt sobivaim lipukandja, võib USA presidendi positsioon Venemaaga inimõigustest ja mõjusfääridest rääkimisel sootuks tugevneda.


Kuigi ka väike Eesti leidis kandidaatide teledebattides mitmel puhul mainimist, oleks naiivne loota, et uus administratsioon asub oma ametiaja alguses visandama täiesti uut lähenemist meie kahepoolsetele suhetele. Samas ei ole kahtlust, et Eesti ja USA suhted jäävad pilvituks, nagu nad on olnud kogu meie iseseisvuse taastamise järgse perioodi jooksul.


Ameerika juhtpositsioon maailma majanduses ja julgeolekuarhitektuuris sobib Eestile hästi ja see ühtelangev huvi on endiselt hea vundament Eesti tugevale liitlassuhtele Ühendriikidega.

Tagasi üles
Back