Pärast Eesti iseseisvuse hävitamist tugineti kohtupidamisel VNFSV kriminaalkoodeksile ning süüdimõistvate otsuste langetamine muutus imelihtsaks. Kuritegelikuks loeti isegi Eesti Vabariigi moodustamine. Süütute inimeste kadumine ja arreteerimiste hulk suurenes pidevalt. 1940/1941. aasta talvel alustasid julgeolekuorganid eeltööd massiküüditamiseks Eestis. Tulevane rindejoon tuli «sotsiaalselt võõrast elemendist» puhastada.
Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist välja saatmisele
11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki.
Väljasaatmine loodeti nii Eestis, Lätis kui ka Leedus edukalt teoks teha ühe päeva jooksul. Tegelikult operatsioon venis ja inimeste püüdmine jätkus 17. juunini. Eestist deporteeriti üle 10 000 inimese. Enamik täisealistest meestest kuulutati arreteerituks ja lahutati perekondadest. Edasi kulges nende tee täistuubitud vagunites Narva ja Irboska kaudu Siberi surmalaagritesse, kus suurem osa neist peagi hukkus või hukati.
1942. aasta kevadeks oli laagritesse paigutatud umbes 3500 mehest elus veel vaid paarsada. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastisse. Raske töö, nälg ja kurnatus said sealgi saatuslikuks peaaegu pooltele, pärast sõda õnnestus koju naasta 49 protsendil küüditatutest.
Allikas: KGB kongide muuseum