Aina sagenev keeluseaduse rikkumine muutis karsklased rahutuks. 17. juunil korraldati Toompeal esinduslik nõupidamine, kus osalesid Asutava Kogu juhatus, karsklastest liikmed (Jaan Tõnisson, Villem Ernits, Aleksander Hellat jt), Soome ja koguni Ameerika Ühendriikide karskustegelased. «Päevalehe» teatel maaliti väliskülalistele roosiline pilt: «Eesti rahva suured hulgad toetavad täielikult karskust ja saavad kindlaste keeluseaduse poolt hääletama, kui sellesarnane hääletamine peaks ette võetama.» (Päevaleht, 19. juuni 1919.) Juulis loodi Asutavas Kogus komisjon, et välja töötada alkoholikeelu seadus.
Põhiline võitlus alkoholipoliitika asjus oli 1920. aasta algul. Asutava Kogu komisjon töötas välja keeluseaduse eelnõu, valitsus sai valmis alkoholi müügi seaduseelnõuga. Karsklased tugevdasid survet: valitsusele esitati arupärimine, et vaatamata keeluseadusele jagati mitmele ministeeriumile piiritust ja päevakäsu alusel sõjaväele, sh kooliõpilaste pataljonile, ehk miks pandi piiritusevabrikud tööle ja miks ei tehta enam napsitanud kõrgematele tegelastele protokolle.
Valitsuse kava selgitas rahandusminister Juhan Kukk, kes muuseas kunagi oli samuti osalenud karskusliikumises: toota aastas neli miljonit liitrit piiritust ja sellest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude suurendamiseks, 1, 5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille saavad mehed alates 20. eluaastast. Napsi saab osta veel I järgu restoranides ja teemajades, aga 100 protsenti tšekiviina hinnast kallimalt.
Minister lootis, et sellise kava rakendamisel peaks alkoholi pruukimine olema mõõdukas ja väiksem kui enne I maailmasõda: siis joodi Eestis ühe elaniku kohta aastas 7, 5 liitrit piiritust, selle kava kohaselt aga alla liitri.
Märtsis 1920. aastal algas Asutavas Kogus eelnõude menetlemine. Arutlused näitasid viina asjas erakondade sees tugevaid eriarvamusi: sotsiaaldemokraat Villem Ernits võitles visalt alkoholi vastu, tema parteikaaslane Karl Ast aga leidis, et tšekisüsteem õpetab veelgi enam jooma ning viin peaks – küll teatud piirangutega – olema hoopis vabamüügis.
Sotsiaaldemokraat Johan Jans arutles, et keeluseaduse järgi on süüdi kodanik, kes on seotud salaviinaajamisega. Eestis on 14 000 salaviinaajajat, puskari hoidmise ja realiseerimisega on seotud 70 000 inimest ning lisaks joojad juurde, nii muutubki pool rahvast kurjategijateks. Aga võimatu on ellu viia seadust, mille järgi pooled elanikud on kurjategijad.
Ägedad vaidlused toimusid aprillis, kusjuures Villem Ernits pidas vajalikuks Asutavas Kogus ühe sõnavõtu aja pikendamist kahele-kolmele tunnile. Veel algatasid keeluseaduse pooldajad allkirjade kogumise, et taotleda rahvahääletust. Ettenähtud 3000 allkirja saadi küll kokku, kuid eksiti reeglite vastu ja suur osa hääli tühistati. Hans Rebane «Päevalehe» toimetusest arvas, et saadud häältest kuulus suur osa puskariajajatele, kes eeskätt mõtlesid oma tulude peale.
Valitsuse eelnõu arutamine jätkus 20. aprillil. Selgus, et ülekaal on tšekisüsteemi pooldajatel. Siis tegi ootamatu käigu sotsiaaldemokraat Minni Kurs-Olesk, nõudes igakuist viinanormi ka naistele. Seepeale imestas tema parteikaaslane Leopold Johanson, et miks küll tahavad naised pahedes olla meestega võrdsed. Pikkade arutluste järel lükati enamik parandusettepanekuid, sealhulgas ka Kurs-Oleski oma tagasi.
27. aprillil oli eelnõu kolmas lugemine. Minni Kurs-Olesk esitas uuesti parandusettepaneku naiste viinanormi asjas. Ta leidis toetavaid hääli, kusjuures tööerakondlane Lui Olesk arvas, et pool toopi piiritust kuus võib «üks haritud ja kultuuriinimene» ka kosmeetika peale tarvitada.
Siiski lükati napilt, vaid häältega 36–33, «naiste viinanorm» tagasi.
Samal päeval võeti häälte vahekorraga 62–24 vastu seadus piirituse ja alkohoolsete jookide tootmise ja müügi kohta. Viina tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või ühe toobi (1, 2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. Tšekisüsteem rakendus alates 1. juulist 1920. Sama seadus andis alkoholi müügi korralduse omavalitsustele ja Tallinna linnavalitsus lubas kohe viinamüügi 25 paremas restoranis.
Nii legaliseeris Asutav Kogu enam-vähem kuueaastase vaheaja järel alkoholi tarvitamise. Aasta hiljem, 1921. aastal, suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.