Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Alkoholikeeldudest Eestis

Juuresoleval pildil on vaid üks kogus piiritust ja viina ning puskariaparaate, mis läksid 1919. aastal sundhävitamisele. FOTO: Eesti Rahva Muuseum

Ligi 90 aastat tagasi võideldi Eestis alkoholismiga sedavõrd tõsiselt, et karsklased tahtsid keeluseaduse sätestada lausa põhiseaduse paragrahviga, kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas. Niikaugele siiski ei mindud, küll nägi noor Eesti kangema kraami ostu lube.


Eesti riigis, kus alkoholi pruukimine praegu aasta-aastalt kasvab, on olnud ajajärk, kus viinakuradiga võideldi väga karmilt. Keelajate tippaeg oli 1919. aasta suvi, mil Asutava Kogu komisjon alustas põhiseaduse koostamist. Komisjoni karsklastest liikmed tegid tõsimeelse ettepaneku sätestada keeluseadus koguni põhiseaduse paragrahviga: keelata Eesti Vabariigis üle 2-protsendilise kangusega alkoholi tootmine, sissevedu ja müük. Komisjoni enamik arvas, et tuleks piirduda vastavate eriseadustega. Sellele arutelule eelnes ning ka järgnes kauaaegne vaidlus alkoholikeeldude üle.


1914. aasta sügisel, I maailmasõja algul, keelati Venemaal mobilisatsiooni ajaks viina müük. Peagi pikenes keeld kogu sõja ajaks. Kuiv seadus kehtis mõistagi ka Eestis. Siin algas üsna pea õlle pruulimine ja lisaks levis laiemalt puskari valmistamine, mida õpiti vene sõjameestelt. Sõja ajal vähenes süstemaatiline karskustöö, mis sajandi algusaastatel oli silmanähtavalt edenenud.


1917. aasta revolutsioonide segadustes kadus Venemaal vähimgi kontroll alkoholi üle. Muu hulgas rüüstati usinalt ka viinaladusid ja näiteks 1917. aasta detsembris tulistati Petrogradis viinastunud märatsevat rahvamassi koguni kuulipildujatest.

Eestis sai viinajoomine hoogu 1918. aastal, Saksa okupatsiooni ajal. Uus võim lubas alkoholiga kaubelda ja saksa sõdurid vahetasid heameelega  kaugelt toodud märjukesi siinse hea toidukauba vastu.


1918. aasta novembri lõpus puhkes Eesti Vabadussõda. See nõudis tagalas korra loomist. Kuu hiljem, 30. detsembril 1918. aastal, ilmus ülemjuhataja polkovnik Laidoneri korraldus «kõik kohvimajad kinni panna» ning ruumid anda sõjavägede varustamise valitsusele.


1919. aasta 4. jaanuari sundmäärusega keelati viinamüük restoranides, võõrastemajades, teemajades jm, kusjuures olemasolevad tagavarad üle viie pudeli õlle, kolme pudeli veini ja ühe pudeli viina tuli registreerida kolme päeva jooksul. Määruse vastu eksijaid ähvardas kuni aastane vangistus või kuni 50 000 margane rahatrahv.


Üks esimesi, kes viinamüügi eest trahvi sai, oli näiteks pealinna tuntud võõrastemaja «Kuld Lõvi», mille omanik tasus 10 000 marka trahviraha. 16. jaanuari 1919. aasta määrusega laiendati keeldu õlleajajate ja salaviinapõletajate peale ning maakondades loodi erilised komisjonid puskariajajate jälitamiseks ja karistamiseks.


Kuna Saksa okupatsiooni ajast oli ladudesse jäänud palju alkoholi, siis lubati 1919. aasta kevadel kergete veinide vabamüük kuni sama aasta lõpuni. Viina ja piiritust väljastati jätkuvalt vaid arstitähega.


Siiski sai juba 1919. aasta kevadel selgeks, et karmid keelud-karistused ei anna tulemusi. Tallinnas tabati küll vähem kui kolme kuuga 70 puskarivalmistajat, aga linnas teati olevat vähemalt 200 viinamüügikohta. Oli avalik saladus, et häid napse saab ka parematest restoranidest ja võõrastemajadest.


Napsitamine üha levis, samas ei saanud linnavalitsus sellest mingit tulu. Nii esitas Tallinna linnavalitsus rahandusministeeriumile korduvaid taotlusi pealinnas alkoholimüügi korraldamiseks, sest «selle läbi tuleks ilus summa vahekasu linna eelarve puudujäägi katmiseks sisse». (Päevaleht, 7. aprill 1919.)

Eesti riik sai pärandiks 13 toorpiirituse vabrikut ja piiritus oli noore riigi üks väheseid ekspordiartikleid. See suunas valitsust piirituse väljaveole, aga nii tuli Eesti turule salapiiritus, sest väljavedu ei suudetud tõhusalt kontrollida. Üha enam tugevnesid avalikkuses hääled, et keelde peaks lõdvendama ja alkoholi osas tuleb üle minna tšekisüsteemile või lausa vabamüügile.


Aina sagenev keeluseaduse rikkumine muutis karsklased rahutuks. 17. juunil korraldati Toompeal esinduslik nõupidamine, kus osalesid Asutava Kogu juhatus, karsklastest liikmed (Jaan Tõnisson, Villem Ernits, Aleksander Hellat jt), Soome ja koguni Ameerika Ühendriikide karskustegelased. «Päevalehe» teatel maaliti väliskülalistele roosiline pilt: «Eesti rahva suured hulgad toetavad täielikult karskust ja saavad kindlaste keeluseaduse poolt hääletama, kui sellesarnane hääletamine peaks ette võetama.» (Päevaleht, 19. juuni 1919.) Juulis loodi Asutavas Kogus komisjon, et välja töötada alkoholikeelu seadus.


Põhiline võitlus alkoholipoliitika asjus oli 1920. aasta algul. Asutava Kogu komisjon töötas välja keeluseaduse eelnõu, valitsus sai valmis alkoholi müügi seaduseelnõuga. Karsklased tugevdasid survet: valitsusele esitati arupärimine, et vaatamata keeluseadusele jagati mitmele ministeeriumile piiritust ja päevakäsu alusel sõjaväele, sh kooliõpilaste pataljonile, ehk miks pandi piiritusevabrikud tööle ja miks ei tehta enam napsitanud kõrgematele tegelastele protokolle.


Valitsuse kava selgitas rahandusminister Juhan Kukk, kes muuseas kunagi oli samuti osalenud karskusliikumises: toota aastas neli miljonit liitrit piiritust ja sellest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude suurendamiseks, 1, 5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille saavad mehed alates 20. eluaastast. Napsi saab osta veel I järgu restoranides ja teemajades, aga 100 protsenti tšekiviina hinnast kallimalt.


Minister lootis, et sellise kava rakendamisel peaks alkoholi pruukimine olema mõõdukas ja väiksem  kui enne I maailmasõda: siis joodi Eestis ühe elaniku kohta aastas 7, 5 liitrit piiritust, selle kava kohaselt aga alla liitri.

Märtsis 1920. aastal algas Asutavas Kogus eelnõude menetlemine. Arutlused näitasid viina asjas erakondade sees tugevaid eriarvamusi: sotsiaaldemokraat Villem Ernits võitles visalt alkoholi vastu, tema parteikaaslane Karl Ast aga leidis, et tšekisüsteem õpetab veelgi enam jooma ning viin peaks – küll teatud piirangutega – olema hoopis vabamüügis.


Sotsiaaldemokraat Johan Jans arutles, et keeluseaduse järgi on süüdi kodanik, kes on seotud salaviinaajamisega. Eestis on 14 000 salaviinaajajat, puskari hoidmise ja realiseerimisega on seotud 70 000 inimest ning lisaks joojad juurde, nii muutubki pool rahvast kurjategijateks. Aga võimatu on ellu viia seadust, mille järgi pooled elanikud on kurjategijad.


Ägedad vaidlused toimusid aprillis, kusjuures Villem Ernits pidas vajalikuks Asutavas Kogus ühe sõnavõtu aja pikendamist kahele-kolmele tunnile. Veel algatasid keeluseaduse pooldajad allkirjade kogumise, et taotleda rahvahääletust. Ettenähtud 3000 allkirja saadi küll kokku, kuid eksiti reeglite vastu ja suur osa hääli tühistati. Hans Rebane «Päevalehe» toimetusest arvas, et saadud häältest kuulus suur osa puskariajajatele, kes eeskätt mõtlesid oma tulude peale.


Valitsuse eelnõu arutamine jätkus 20. aprillil. Selgus, et ülekaal on tšekisüsteemi pooldajatel. Siis tegi ootamatu käigu sotsiaaldemokraat Minni Kurs-Olesk, nõudes igakuist viinanormi ka naistele. Seepeale imestas tema parteikaaslane Leopold Johanson, et miks küll tahavad naised pahedes olla meestega võrdsed. Pikkade arutluste järel lükati enamik parandusettepanekuid, sealhulgas ka Kurs-Oleski oma tagasi.
27. aprillil oli eelnõu kolmas lugemine. Minni Kurs-Olesk esitas uuesti parandusettepaneku naiste viinanormi asjas. Ta leidis toetavaid hääli, kusjuures tööerakondlane Lui Olesk arvas, et pool toopi piiritust kuus võib «üks haritud ja kultuuriinimene» ka kosmeetika peale tarvitada.

Siiski lükati napilt, vaid häältega 36–33, «naiste viinanorm» tagasi.
Samal päeval võeti häälte vahekorraga  62–24 vastu seadus piirituse ja alkohoolsete jookide tootmise ja müügi kohta. Viina tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või ühe toobi (1, 2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. Tšekisüsteem rakendus alates 1. juulist 1920. Sama seadus andis alkoholi müügi korralduse omavalitsustele ja Tallinna linnavalitsus lubas kohe viinamüügi 25 paremas restoranis.


Nii legaliseeris Asutav Kogu enam-vähem kuueaastase vaheaja järel alkoholi tarvitamise. Aasta hiljem, 1921. aastal, suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.

Tagasi üles
Back