Naabrite juures liiga lühikese keti otsas olev koer, maanteel viga saanud metsloomad või koduloomade puremised – nende ja teiste kaebustega on inimesed selle suve alguses erilise innuga hõivanud loomakaitsjate abitelefonid.
Loomasõprade kõned ummistavad abiliinid
22. juuni 2011, 00:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Loomakaitse Seltsi hädajuhtumite projekti juht Tania Selart tõdes, et telefonikõnesid ja kirju on võrreldes läinud suvega tunduvalt rohkem. See näitab tema sõnul eelkõige inimeste teadlikkuse kasvu, mitte seda, et loomapiinamisjuhtumeid oleks tunduvalt rohkem.
«Kindlasti on pöördumiste arvu suurenemine seotud Marge Arumäe juhtumiga, kus loomapiinaja sai hiljuti kohtus õigeksmõistva otsuse,» ütles Selart.
Tavapäraselt teatavad inimesed suve alguses rohkem ka vigastatud lindudest ja pesast välja kukkunud linnupoegadest.
«Viimasel ajal on olnud ka palju puremisteateid ja õige mitu juhtumit oleme politseile edasi andnud,» tõdes Selart.
Puunotiga pähe
Eesti Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner tunnistas, et tänu meediale ja viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud võigaste loomapiinamisjuhtude tõttu on inimesed palju valvsamad ja agaramad looma väärkohtlemistest teatama. Samas nimetas ta suureks puuduseks seda, et ei ole ühtset üleriigilist loomaabi telefoninumbrit.
Inimesed saavad pöörduda veterinaarametisse või keskkonnainspektsiooni, kuid abi ei jõua kohale nii kiiresti kui vaja. Teatajate mured laekuvad vihjetelefoni automaatvastajale ja kohe ei pruugi olla võimalik neile reageerida.
«Seepärast ongi inimesed hakanud pöörduma politseisse või päästeametisse, kellel tuleb siis loomi päästa. Ja see võtab neilt palju aega ja ressurssi ära,» tõdes Valner.
Ülemöödunud nädalal tõid päästjad Tallinna kesklinnas tõstukiga alla kodu katuseaknast plehku pannud musta kassi, kes oli veetnud päevi lõõskava kuuma käes vihmaveerennis ega julgenud ise tagasi koju jahedasse minna.
Valner tõi ka näite paari aasta tagant, mil keskealine proua ajas teel alla rebase ja helistas veterinaarametisse, kust talle soovitati rebane metsa alla lohistada ja piinade lõpetamiseks puunotiga pähe lüüa.
«Iseenesest oli soovitus õige ja igati loomasõbralik, aga naine oli šokis ja pöördus ka minu poole.
Me ei saa panna maanteedele iga kilomeetri taha jahimeest, kes loomad piinadest päästaks, kuid abi kiiremaks ja inimsõbralikuks muutmisel tuleb veel palju teha,» tunnistas loomakaitseliidu juht, ja lisas, et süsteem toimib praegu pelgalt tänu kolmanda sektori ehk vabatahtlike tööle.
Agarus Pääskülas
Veterinaar- ja toiduameti loomakaitse peaspetsialist Aivar Vuks tõdes, et nende üldtelefonile väga palju vihjeid ei tule, sest inimesed teavad rohkem loomakaitseseltsi telefoninumbrit. Küll aga pöördutakse muredega ameti maakondlikesse esindustesse. Ametniku sõnul on viimase paari aastaga, mil kehtima hakkasid lemmiklooma pidamise nõuded, kaebuste hulk kahekordistunud.
Omaette probleemiks nimetaski Valner lemmikloomade aitamist. Näiteks kui keegi näeb kusagil Eestis hädas koera, siis tuleb tal esmalt välja selgitada, mis omavalitsuses ta täpselt asub, kes on selle valla keskkonnaspetsialist ja kui ruttu on abi üldse loota. Ühtset abinumbrit oleks ka selles plaanis tarvis.
Üks viimase aja näiteid tähelepanelikkuse suurenemisest kohalikes kogukondades on Tallinna Pääsküla rahvas, kes on asunud omaalgatuslikult otsima inimest, kes tulistab sealse kandi koeri ja kasse.
Selart pidaski oluliseks, et kuna loomakaitseseltsid-liidud ei jõua vabatahtlikkuse korras igale poole, on nad info vahendajaks eri instantsidele, nagu näiteks politsei või veterinaaramet. Tema sõnul võiksid inimesed siis ise olla julgemad ning halvasti koheldud või hoitud naabrikoera või -kassi peremehega ise vestlema minna.
Anna teada
• Veterinaar- ja toiduameti vihjetelefon: 605 4750
• Eesti Loomakaitse Seltsi hädaabitelefon: 526 7117