P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arteri eksperiment: hirmudega silmitsi Otepää seikluspargis

Priit Pullerits
Arteri eksperiment: hirmudega silmitsi Otepää seikluspargis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Kristjan Teedema

Otepää seikluspargi peadpööritava kannatuste raja loojad pakkusid Arteri ajakirjanikule 500 eurot, kui ta söandab surmale otsa vaadata.

Otepää seikluspargi mehed tunnevad inimhingede peenmehaanikat, sest kuidas muidu seletada, et nad oskavad süütu vihjega panna sind tegema seda, mida sa sisimas ei taha. Ja mis sulle hirmu naha vahele ajab.

Vihje nimi: näiteks Annely Peebo.
Jah, seesama ooperilaulja, kes enne sai tuntuks Austrias kui kuulsaks oma kodumaal.
Kui Peebo suutis kunagi kõrgete puulatvade all turnides läbida seikluspargi viie raskusastmega rajast esimesed kolm – ja teadjameeste sõnul neljandat kuud rasedana –, siis ükski mees ei saa endale lubada, et ta ei söanda katsetada raskusastmelt vähemalt neljandaga.

Olgugi et kolmanda raja läbimise järel on aju selgelt märku andnud: aitab küll, pole vaja oma kartustega rohkem võidelda, seda enam, et need kartused lähevad iga rajaga üha suuremaks.

Seikluspargi rajajad Tiimar Laine, Taivo Tigane ja Indrek Taukar (resp. endine jooksja, kahevõistleja ja mäesuusataja) on olnud sala- ja kurikavalad. Selles, olgu paljastatud, nende trikk seisnebki, et ahvatleda iga eelneva raja läbimise järel lihtsurelikke, täiesti tavalisi maksumaksjaid proovima järjest peadpööritavamat, üha kõhedusttekitavamat rada. Puudub vaid, et nad nimetaks seda kõike foobiate teraapiaks.
Aga seda nood trossidel kulgevad rajad ongi.

Ei mingit käkitegu
Loomulikult ei saa eelnimetatud kolmik lubada, et nad saadaks ekstreemsustega harjumata tavakodanikke ilma mingi julgestuseta surma suhu vaatama.

Enne rajale ronimist tuleb jalga tõmmata trapetsid (kujutage ette suurte aluspükste tugevdatud õmbluskohti), mille küljes kõlguvad jämeda nööri otsas kaks karabiini ja rullik. Vähemasti üks karabiin peab olema kogu aeg kinnitatud puude ümber või nende vahele tõmmatud trosside külge. Teoreetiliselt tundub kõik lihtne ja lollikindel.

Aga see ainult tundub nii.
Esimesel, õpperajal, kus laud-, võrk- ja tross-sillad, pendelhüpped ja tasakaalupoomid tõusevad maapinnast vaevalt kõrgemale kui poolteist meetrit, saab silmi hirmust punnitamata hakkama.

Jätaks teise raja vahele?

Olgu, jätame.

Ja kohe tekib kolmandal rajal probleem. Nelja-viie meetri kõrgusele tõmmatud trossil, millel kõndimiseks tuleb tasakaalu säilitamiseks haarata rippuvaist nööridest, teen sohki: kraban kinni julgestustrossist. Lõõtsana kokkukäiv, igast otsast vabisev siksaksild nõuab ületamiseks kogu vaimujõu koondamist. Vaevalt kahemeetrine hüpe – käkitegu ju, tegelikult – ühelt platvormilt teisele paneb kolmeks-neljaks minutiks kahtlema, kas ikka suudan.

Ah et julgestuseks on ju trapetsid ja kaks karabiini.

Need, nagu ütlesin, tunduvad julgestavat ainult teoreetiliselt.
Taivo Tigane on kõik viis rada läbinud 17 minutiga. Mul kulub ainuüksi kolmandale peaaegu kaks korda sama palju.

Einoh, julge naine see Annely Peebo.
Aga tahaks ju siiski temast julgem olla. Kuigi seda võib ka vähem võrdlevalt öelda: ei tahaks olla argpüks.

Lollid lahendused
Aga oma pükstest ikka välja ei poe. Neljandal, ma-pean-suutma-ikka-rohkem-kui-Peebo rajal tuleb leistangi küljes rippudes sooritada viie-kuue meetri kõrgusel ligi kümnemeetrine õhusõit. Kes siis paar sekundit rippuda ei jõuaks? Igaüks jõuab.

Aga mis siis, kui ühel hetkel leistangist enam kinni hoida ei jõua, hakkab kõhklus närima. Ja muudkui närib ja närib.

Mis siis, et ega jaksu katkemise korral miskit traumeerivat juhtuks. Julgestav trapets on ju ümber vöö ja kannikate – surnuks kukkuda on võimatu. Isegi vigaseks mitte.
Aga mis too teoreetiline teadmine seal kõrgel maksab? Tuhkagi ei maksa.

Hirmul ja otsustusvõimetud inimesed, nagu seikluspargi mehed räägivad, on seesugustes olukordades igasugu lollusi teinud. Kaks on kahe meetri kõrguselt turvaplatvormilt alla hüpanud ja jalaluu murdnud.

Mõni on ennast puutüve emmates ülalt alla libistanud ja rinnaesise verele kratsinud. Üks mees oli enne viienda raja hüpet köiega tund ja veerand endaga aru pidanud, mismoodi seda sooritada. Ja siis lõpuks hüpanud. Õigesti tegi, et hüppas – sest nii ei juhtunud temaga midagi halba. Juhul kui ta olekski trapetseid pidi maa ja taeva vahele kõlkuma jäänud, oleks pargi julgestusmehed ta sealt tervena alla toonud.

Hirm kümnemeetrise ripplennu ees jääb mul alistamata. Trapetsite otsas rippudes libistan end piki trossi nagu kaltsunuku üle heidutava tühimiku.

Aga seikluspargi mehed, paistab, ei jõua ära oodata, kuidas saan hakkama nende uusima, kuuenda, juuni teise nädala lõpus valminud kannatuste rajaga. Tiimar Laine, nooruspõlve jooksuradade konkurent, õrritab takka: spordimees ju, peaksid suutma!

Algul tuleb mööda köit viie meetri kõrgusele ronida. Ronimise tagamõte peitub selles, et need, kes füüsiliselt raskeks kannatuste rajaks kehaliselt valmis pole, saaks kohe välja praagitud. Aga üles jõudes mõistad, et ainuüksi ramm siin ei aita.

Rada tõuseb muudkui kõrgemale. Tõusta tuleb isegi käsiredelil rippasendis ronides. Seejärel tuleb sõita trossidele tõmmatud tünnil 14 meetri kõrguseni ning ületada siis neljakäpukil kahel paralleelsel trossil balansseerides järjekordne puudevaheline sügavik.

Ainuüksi vaatepilt, kuidas Taivo Tigane kannatuste raja võnkuvail trossidel latvade all kõigub, keerab närvid sõlme. Libistan end valget köit pidi targu maapinnale tagasi.

See ei ole kannatuste rada. See on rada hulludele. Õigemini hulljulgetele.
Tiimar Laine teeb viimase, meeleheitliku katse: ta lubab mulle 500 eurot peo peale laduda, kui julgen kannatuste raja läbi teha.

Ah, mine puu otsa oma 500 euroga! 

Hooga õhus

See on tõestisündinud lugu. Tuli blondiin Otepää seiklusparki, et trossi otsas üle oru ja tagasi sõita. Pargitöötajad seletasid, et kui ta üle oru jõuab, tuleb ronida Linnamäe otsa ja sealt mööda teist trossi tagasi tulla.

Blondiin liugles rullikul ilusasti teisele oru nõlvale. Aga ei roninud mäe otsa, vaid hakkas sama trossi pidi naasma. See viib aga vastumäge ning blondiini hoog rauges peagi. Ta jäi oru kohale abitult rippuma.

Pargi töötajad läksid appi ja päästsid blondiini alla. Siis uurisid: miks ta sama trossi pidi tagasi sõitis?

«Aga ise ju ütlesite, et on edasi-tagasi sõit,» vastas blondiin.

Linnamäe vallutusretkel, mis koosneb 300 ja 350 meetri pikkusest õhusõidust ning nende vahel 141 trepiastme kõrgusest tõusust mäe tippu, kuulub tippmark ajaga 2.09 Vene tippsuusatajale Vassili Rotševile. Seda pole isegi Eesti nobedamad jooksjad jaksanud üle lüüa, nii et vaevalt suudate teiegi. Aga proovige jagu saada Arteri toimetuse tippmargist, mis on 2.48.

 

Märksõnad
Tagasi üles