Juba pikemat aega tundub mulle, et Tallinna linnavõimu põhieesmärk pole mitte linna ja selle kodanike heaolu, vaid iga hinna eest riigivõimule koha kätte näitamine.
Hanneli Rudi: Tallinn juhib 1:0
24. juuni 2011, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanikuna saan ma aru, et riigitüüri juurest järjepidevalt eemale tõrjutud suurparteile on see ainus variant oma võimu näidata ning mulle peaks nende selline käitumine igati sobima – pidevalt on, millest kirjutada.
Linnakodanikuna häirib mind aga see, et all-linn ei vali seda tehes vahendeid ning on Toompea rahva õrritamise nimel valmis solgutama isegi tervet aastakäiku kooliminevaid lapsi. Praeguse seisuga võib öelda, et esimese lahingu tänavuses koolikatsete sõjas pealinn võitis.
Aga selle käigus sai ka selgeks, et haridusamet ja avalike suhete teenistus ei saa oma tööga hakkama. Hoolimata arvukatest pressitöötajatest ja oma telekanalist ei suutnud linn paanikas vanemaid maha rahustada. Pingete mahavõtmise asemel hakati neid hoopis süüdistama.
Näiteks süüdistas linnaametnik Nõmme ja Pirita koolikohtade põuas vanemaid, kes seni viisid oma lapsed kesklinna koolidesse, aga nüüd tahavad neid kodu lähedale õppima saata. Seda, et Nõmme koolidesse ei mahu juba aastaid kõik soovijad ära ning mõnesse kooli on sama suur konkurss kui eliitkoolidesse, teavad ilmselt kõik nõmmekatest lapsevanemad.
Aga kodukooli nappusega on hädas ka teiste piirkondade elanikud. Kadriorg ja Kakumäe on uusi maju täis ehitatud, Muuga ja Mähe suvilates elatakse aasta ringi, Kalamajja kolib elama aina enam noori peresid – aga uusi koole sinna ei rajata. Nende kõrval asuvas magalarajoonis võib ju vabu koolipinke olla, aga kuidas sinna minna, kui buss sõidab kesklinna, mitte aga naaberrajooni?
Linnasisest koolibussi-süsteemi pole haridusameti kinnitusel kavas luua. Iga pere vaadaku ise, kuidas laps kooli jõuab. Kuigi koolikohtade tagamine on omavalitsuse kohustus, keskendub Tallinn ülelinnalise koolivõrgu korrastamise asemel hoopis eliitkoolidele soodsate tingimuste loomisele. Ka senine koolibussi süsteem on loodud just nende õppurite huve arvestades.
Esimene lahinguvõit ei tähenda veel sõja võidukat lõppu. Nüüd on riigivõimu kord tekkinud olukord laste huvisid arvestades lahendada. Riigikogu liikmed, eriti aga kultuurikomisjoni liikmed võiksid aga hoolega järele mõelda, milleni viib eliitkoolide lobistide pilli järgi tantsimine ning kas nii on võimalik teha n-ö Tallinna võimu kindlaid seadusi. Murphy seadust parafraseerides on nii lollid, lapsed kui ka Tallinna linnavõim hämmastavalt leidlikud.