Kui ma nägin eile voogamas Tallinna südalinnas tuhandeid rõõsa näoga särasilmseid ja imekauneid Eesti lapsi ja noori, igaüks uhke oma kodukandi ja kooli, oma tantsurühma või laulukoori üle, siis ma mõistsin: siin kulgeb meie tuleviku jõgi, mille sängiks üks tänav ja sihiks ühtelaulmise ootel lauluväljaku ovaalne liud. Sest põlvkond, kes siin nüüd oma võimalik et enamuses esimestele ülevatele hetkedele vastu läks, on kõik ju läbinisti uus eestiaegne põlvkond.