Wiedemanni järgi on «taara» üleloomulik olend ja «taarask» «vanamees, ätt». Jumal Taara päritolu ei ole ikka veel selge, kuid eks ta ikka meie jumalus kord oli. Ja küllap need üleloomulikud taarad valvavad ka praegu Taaralinna, kui me pole neid millegagi ära vihastanud.
Kaitsjateta linn on abitu. Me oleme siin elanud üle kümne tuhande aasta, Vana-Ihastest on leitud kiviajast leide, meie iidsus on kindel. Ja ka juba julgevad teadlased öelda, et oleme eestlastena siin elanud üle kümne tuhande aasta ning tulnud lõuna poolt. Seda rääkis Uku Masing juba eelmise sajandi 70ndatel. Pole Euroopas neid rahvaid, kes paikselt siin nii kaua elanud peale baskide ja meie, kui me vaatame piirkonda lääne pool Peipsit. Kõik indogermaanid on meie kõrval poisikesed ning me ei pea häbenema miskit, vaid tõeliste taaraskitena väärikalt elama ja säilitama oma keelt ja meelt.
Olen elanud Taaralinnas üle 40 aasta. Juba saabumisest pääle siia linna on mulle olnud meie kodulinna sümboliteks ülikool, kirjandusmuuseum, ülikooli raamatukogu ja Eesti Rahva Muuseum. Need neli kantsi on Taaralinna vaimu kandjad. Hiljem lisandusid mu ellu ka kirikud, ja olen õnnelik, et nägin ära Jaani kiriku taastamise.
ERMi uue hoone ehitus on kavandatud suurejoonelisena ning selleks ka palutud Euroopa Komisjonilt raha. Nüüd tuli teade, et raha siiski veel ei anta. Jah, üle poole miljardi euro suurune summa on suur raha. Kuid üllatus on, et komisjon küsib, kas ERMi hoone on mõeldud turismiobjektiks või kultuuriasutuseks. Kummaline on, et tahetakse rahvusmuuseumi teha turistidele näitamiseks. Tartus ei käi palju turiste ning on ikka küll risk, et uue hoone puhul voorib kogu maailm meid vaatama. Kõiksepäält peaks olema ikkagi muuseum meie oma rahva muuseum, ka teadusasutus, kus uuritase meie rahva pärimust ja kultuuri ning leitakse võimalused, kuidas elustada vanavara. Siin siiski ei aita mu meelest Pärimusparki mõeldud erinevate rahvaste (rootslaste, lätlaste jt) rahvaste muistendid ja legendid, kuna meil olevat neid vähevõitu.
See on täiesti väär seisukoht – meil on kuhjaga kohamuistendeid ja nende elustamine kihelkondade kaupa on vajalik, miks neid laenata? Või rootslastelt võtame lood nende «kuldsest» ajast meie ajaloos ja lätlastelt lood liivlaste sulatamisest ja kadumisest jne? Tekib küsimus, miks siis mitte ka venelased ja sakslased? Ja miks mitte Aasia, Aafrika ja Ameerika rahvad?
Amsterdamis troopikamuuseumis on erinevate rahvaste kohta väljapanekud väga kenasti eksponeeritud, sealt on palju õppida. Meie peaksime ikkagi piirduma soomeugrilastega. Ja kui neist vähe, siis lisama põhjarahvad, neist on kena ülevaate kirjutanud Art Leete, võiks ka indiaanlased olla ja Siberi rahvad. Ei ole mõtet jälle pugema hakata suurte rahvaste ees. Teeme ikka oma muuseumi, kus väikerahvad ja kellega meil aegade hämaruses olnud sidemed, mida hästi on näidanud oma töödes meie suurvaim Uku Masing. Just temalt peaks võtma eeskuju ning püüdma jätkata tema tööd.
Kui me loome muuseumi juurde uurimiskeskuse, kus uuritakse soomeugrilasi, samojeede, Siberi rahvaid, indiaane ja kas või ka polüneeslasi, siis oleme oma sõiduvees, kui ainult viitsime. Masing «Usundiloos» INI-rahvaste materiaalsest kultuurist, kahjuks jäi teine osa vaimsest INI-kultuurist kirjutamata. INI tuleneb sõnast INImene ja ka teiste rahvaste keeles olevatest nimese nimetustest, kus see häälikukombinatsioon esineb. On tarvis luua midagi tõeliselt originaalset, mitte lömitada olemasoleva ees.
Kristjan Raud ja Laikmaa rajasid armastuse ja kirega ERMi, tähele pannes oma rahvast, selle omapära ja rikkust, arendame nüüd edasi seda soovi ja toome meile omased rahvad meile liitu ning saame suureks vaimult, nagu igatses Jakob Hurt. Vastasel korral juhtub nagu Soome Rahvusmuuseumis, kust on ära viidud soome-ugri väljapanekud, on ainult näputäis saame.
Kui me ei leia oma teed, kui me oma rikkalikku vanavara ei elusta ning ei oska eksponeerida, kui me piirdume ainult turistide ligimeelitamisega, siis ootab meid vaimne krahh. Ei ole lootust, et turistide summ meid külastama hakkab, kui me ei leia OMA ideed, oma suunda. Kui aga leiame OMA tee, siis ka tullakse meid vaatama ja meiega tutvuma ning ka uurima, ja taarad Toomemäel on meiega rahul.