Kieli lahes lebav vrakk pani pärnaka raamatut kirjutama Lennusadam tutvustas olümpiamedaleid ja uusi raamatuid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lennusadama püsiekspositsioonis avati Eesti Jahtklubide Liidu 90. juubeli puhul uus teema-ala “Eesti purjetamise lugu. Eesti Jahtklubide Liit 90”, kus muuhulgas eksponeeritakse Eesti purjetajate olümpiamedaleid.

„On valminud raamat Eesti purjetamise ajaloost ja purjetamise 90aastase ajaloo tuules on valminud väike, aga kena ekspositsioonitäiendus. Lennusadamas ei ole eriti purjespordi ajalugu eksponeeritud, kuigi vesilennukite angaaris on ju ka jahte kujutletavas meremaailmas seilamas. Nii ongi väga hea, et saame siia juurde tuua võistluspurjetamist,” ütles Eesti meremuuseumi direktor Urmas Dresen.

Väikesel näitusealal on väga lakooniliselt kokku võetud Eesti purjespordi ajalugu ning ekspositsioonile annavad kaalu Tõnu ja Toomas Tõniste olümpiamedalid. „Meil vennaga oli au ja uhke tunne olla osa Eesti purjetamise ajaloost oma kahe olümpiamedaliga. 1988. aastal Seoulis saime hõbeda ja 1992. aastal Barcelonas pronksi. See oli põnev aeg, sest esimene medal tuli veel Nõukogude Liidu koosseisus ja teine vaba Eesti koosseisus,” rääkis Tõnu Tõniste näituseala avamisel.

„Purjetamine pole ainult tippsport, vaid elustiil ja siia juurde käib ka palju muud. Pealegi saab seda ala teha hästi pikalt. Ma ise olen 42 aastat purjetanud ja plaanin veel mitukümmend aastat aktiivselt purjetada,” lisas ta.

Pärast pidulikku lindilõikamist tutvustati veel kahte meremuuseumi osalusel valminud raamatut.

„Meie kõige suurem uhkus on see, et meie inimesed kõikidest Eesti randadest on ühel hetkel saanud nii suurteks, tugevateks, julgeteks ja ettevõtlikeks, et nad on võtnud Eesti kaubalaevanduse pidamise enese kätesse. See raamat, mille pealkiri on „Puust laevad ja rauast mehed”, kirjeldab läbi laevade loo seda algust,” rääkis raamatu autor Aldur Vunk. „Esimene laev, mis nende kaante vahele jõudis, on ehitatud 1845. aastal. Fotograafia hakkas meil levima ju 19. sajandi 60. ja 70. aastatel ja esimestest laevadest meil lihtsalt pole pilte. Aga sellest 1845. aastal ehitatud laevast on meil õnnekombel üks joonis, mille ma avastasin riigiarhiivist. See on väike kapteni tehtud skits, kuidas teha üks laev, mis on Dunkerque’i juures sõitnud rannale, nii et tal on põhi puruks. Kindlustusraha oli loetud hulk ja nii Eesti mehed mõtlesid, et mis laevast edasi saab. Ja nad otsustasid, et kuna laevale tuleb uus põhi teha, siis teeme laeva ühtlasi pikemaks. Nii sai kahemastilisest kolmemastiline ja nii ta siis seilas. Selle laeva nimi oli Delphin,” rääkis Vunk.

Tõuke raamatu kirjutamiseks aga andis autorile üks Kieli lahes nähtud laevavrakk. „Lahe suudme lähedal on üks vrakk, mis on seal tänagi näha. Kui Kielist koju jõudsin, hakkasin seda asja uurima ja selgus, et see on Eesti laev Jaan. Mis laev see oli ja kuidas ta sinna jõudis, see on kõik raamatus kirjas,” rääkis autor.

„Täna ongi sobiv päev seda raamatut esitleda, sest nende laevadega sõitnud mehed ei läinud kunagi reedel merele. Eriti veel siis, kui reede langes 13. kuupäevale. Sellepärast ongi täna hea rääkida, aga mitte merele minna,” lausus Vunk.

Tagasi üles